teisipäev, 19. november 2019

Aeroplaan esimesest pilgust / Jim Ollinovski

Ma ei tea eriti palju Jim Ollinovskist. Tema kodanikunimi oli Ott Ollino, ta elas Elvas. Ta suri 1993. aastal Pärnus, kui ta oli 19-aastane, aga ma ei tea, miks.
Tal oli üsna palju luuletusi tiineka kohta. Ta oli suht punk. Ta kasutas ü asemel y-d, aga ykskord läks tal vist sassi. Ta ei kasutanud ka kirjavahemärke, mis natuke häiris mind, aga sellest pole midagi, sest ta oli punkar.

Mulle andis tema raamatu minu emme, kui olime raamatukogus (samal ajal kui issi Marina Tsvetajeva andis!!), sest ma küsisin temalt ka.
Mulle meeldisid tema luuletused, sest need olid naljakad ja edgyd. Ta oskas vahvalt sõnadega ümber käia (nagu poeedid peaks!).  Yleyldiselt, olid ta luuletused suht eepilised.

Ma märkisin hunniku luuletusi ära, mis mulle meeldisid, aga kuna keegi ei viitsi kõiki luuletusi mu blogist lugeda, kirjutan ma siia ainult kaks lühikest:

ärata mind ku sa sured
siis ma saan su teki endale võtta
et ma ei kylmetaks

okei, siin on teine ka

 klauslitest hoolimata
sõime me
kurke soolamata
ning nuumasime härgi
demokraatiast pakatavate rindadega

Luulet / Marina Tsvetajeva

Marina Tsvetajeva on vene päritolu luuletaja. Nooruses oli ta vaimustunud Napoleonist ja asendas ikooni oma toas pildiga Napoleonist. Ükskord puhus ta Brjussovile suitsurõnga näkku. Ta suitsetas paberosse puhtalt esteetika pärast.
Tsvetajeva oli nõukaajal üpris põlatud, aga Stalini viha mind ei peata.
Ta kirjutas põhiliselt oma elupiinadest ja üpris vähe parematest aegadest.

Ta on hetkeseisuga minu lemmikluuletaja, aga seda ütlen ma vist paljude kohta.
Mulle soovitas tema luulet minu issi, kui koos raamatukogus käisime.
Mulle meeldis, kuidas ta oskas hästi koledaid asju ilusaks teha, aga samal ajal need olid ikkagi koledad. See pole vist loogiline. Ta meeldis mulle ka, sest tema elulugu lugedes tundus ta suht badass (palju badassim  kui Majakovski, see pugeja).
Ta oskas ka hästi ilusasti asju sõnastada ja Leelo Tungal oskas neid hästi ilusasti tõlkida.

Ma jään hetkel asju korrutama, seega siin on hästi kähku üks luuletus, mille lõpp mu klassijuhatajale ei meeldind:

Läks aknas eha leegitsema.
All soldateid käis mitmes reas.
Ja surisängis ütles ema:
„Sa poisiriideid kandma peaks!

Sest iga tee, mis lai ja valge
on poisikeste pärusmaa.
Kuid piiga - kuigi kergejalgne -
ei südame eest pakku saa,"

Mu ema mõtles. Laulis sõdur.
Ja kuni kestis surmapiin
lõi rütmi voodijaluts põdur:
mu ema oli baleriin.

Kui süda tohtrita sul haavast
veab niite valuirvega,
tea: südameist pead jagu saavad,
ja peast saab jagu - kirvega!


laupäev, 16. november 2019

Luuletusi ja poeeme / Vladimir Majakovski

Majakovski oli vene päritolu luuletaja, kelle aju oli 360 g raskem kui Lenini oma. Tal on palju kauneid luuletusi, mis räägivad armastusest, kommunismist ja Lenini imedest.
Ta suri 1930. aasta 14. aprillil. Ta tappis end ära, aga tegi seda nagu tõeline mängur. Ta lasi endale kuuli rinda, pärast seda, kui oli revolvri ühe padruniga laadinud.
Tema luuletused olid üpris eepilised, näiteks 70-leheküljeline poeem Leninist, tore lugu nõukogude passist ja südamlik pühendus seltsimees Nettele - aurikule ja inimesele.

Minu jaoks sai Majakovski lühikese aja jooksul, kui tema loomingut lugesin, väga südamelähedaseks. Mulle soovitas teda minu armas isake pärast seda, kui avaldasin soovi rohkem luulet lugeda.
Võin üpris enesekindlalt öelda, et just tema on minu uus ikoon, muusa ja lemmikpoeet.

Üks tüütu häälega poisike minu lemmikluuletust lugemas:
https://soundcloud.com/miili-lippus/metallist





pühapäev, 10. november 2019

Nelikvärsid / Umar Hajjam

Umar Hajjam on Pärsia luuletaja umbes 10. sajandist. Ta oli moslem ja suurem osa tema luuletustest on etteheide Jumalale, miks ta võinud veini juua, mis oli vist tema suurim kirg.
Ta oli tol ajal oma koduriigis enda luuletuste poolest üsna skandaalne ja on teada, et ka paljud neist olid varastatud.

Mulle meeldis see luulekogu. Seal polnud liialt hingelisust ja luuletused polnud liialt pikad (ilmselt sellepärast, et need olid nelikvärsid). Mulle tavaliselt ei meeldi vanameesteluule, aga see vanamees oli isegi sümpaatne. Või vähemalt tema luuletused olid.
Ma lugesin seda põhiliselt, sest kirjanduses (tunnis, ma mõtlen) oli vaja ja mu sugulane oli sellest rääkinud kui millestki hästi vahvast.
Ma pole ka varem kuulnud ühestki moslemist alkohoolikust, seega see oli suht vahva.
Okei, ma ei oska midagi rohkem öelda, seega siin on üks tema luuletustest:

Ma joobunult veinimajast mööda läksin eile
ja taati nägin kannu  tühjendamas eile.
Ma küsisin talt: "Kas sa jumalat ei karda?"
Ta ütles: "Joo, sest jumal andeks annab meile!"

kolmapäev, 6. november 2019

Antikristus

„Antikristus”/ „Vastkristlane” (Nietzche) on üks vahva raamat. Raamat käib ümber kristluse ja selle paljude vigade ümber. Jah, ta kõlab terve raamatu vältel nagu sotsiopaat, aga ei saa kirjutada 70 lehekülge sellest, kui lollid inimesed on, et nad kristluse üle võtsid, ilma et see kõlaks nagu sotsiopaadi kirjutis.
Minule isiklikult tegi natuke muret see, et ma natuke nõustusin Nietzche argumentidega, aga selles on süüdi ainult halb iseloom.

Aga, see raamat on kohutavalt tõlgitud (U. L., G. Vildti kirjastus Tallinnas). Ma pole kunagi varem näinud, et päriselt välja antud raamatus oleks kokku- ja lahkukirjutamisel nii palju vigu.
LISA: Mulle tuli meelde, et õigekirjareeglid on kokku- ja lahkukirjutamisel muutunud ja toimetus polnud ikkagi puruloll.

Ma olen ka natuke pettunud, et kui ma koolis seda lugesin, ei küsinud ükski õpetaja, mida ma loen. Ma käin katoliiklikus koolis ja absoluutselt keegi ei küsinud isegi niisama "hei, missa loed?" (lol).
See oli mul terve saksa keele tunni laua peal, nähtavas kohas. Õpetaja nägi, et mul on raamat. AGA ta ei küsinud minult mitte midagi. Mul oli ükskord elus hea vastus küsimusele "mida sa loed?" ja keegi ei küsinud minult mitte midagi.

Järgmine kord võtan ma kommunistliku partei manifesti kaasa.