Ma ei tea eriti palju Jim Ollinovskist. Tema kodanikunimi oli Ott Ollino, ta elas Elvas. Ta suri 1993. aastal Pärnus, kui ta oli 19-aastane, aga ma ei tea, miks.
Tal oli üsna palju luuletusi tiineka kohta. Ta oli suht punk. Ta kasutas ü asemel y-d, aga ykskord läks tal vist sassi. Ta ei kasutanud ka kirjavahemärke, mis natuke häiris mind, aga sellest pole midagi, sest ta oli punkar.
Mulle andis tema raamatu minu emme, kui olime raamatukogus (samal ajal kui issi Marina Tsvetajeva andis!!), sest ma küsisin temalt ka.
Mulle meeldisid tema luuletused, sest need olid naljakad ja edgyd. Ta oskas vahvalt sõnadega ümber käia (nagu poeedid peaks!). Yleyldiselt, olid ta luuletused suht eepilised.
Ma märkisin hunniku luuletusi ära, mis mulle meeldisid, aga kuna keegi ei viitsi kõiki luuletusi mu blogist lugeda, kirjutan ma siia ainult kaks lühikest:
ärata mind ku sa sured
siis ma saan su teki endale võtta
et ma ei kylmetaks
okei, siin on teine ka
klauslitest hoolimata
sõime me
kurke soolamata
ning nuumasime härgi
demokraatiast pakatavate rindadega
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar