Marina Tsvetajeva on vene päritolu luuletaja. Nooruses oli ta vaimustunud Napoleonist ja asendas ikooni oma toas pildiga Napoleonist. Ükskord puhus ta Brjussovile suitsurõnga näkku. Ta suitsetas paberosse puhtalt esteetika pärast.
Tsvetajeva oli nõukaajal üpris põlatud, aga Stalini viha mind ei peata.
Ta kirjutas põhiliselt oma elupiinadest ja üpris vähe parematest aegadest.
Ta on hetkeseisuga minu lemmikluuletaja, aga seda ütlen ma vist paljude kohta.
Mulle soovitas tema luulet minu issi, kui koos raamatukogus käisime.
Mulle meeldis, kuidas ta oskas hästi koledaid asju ilusaks teha, aga samal ajal need olid ikkagi koledad. See pole vist loogiline. Ta meeldis mulle ka, sest tema elulugu lugedes tundus ta suht badass (palju badassim kui Majakovski, see pugeja).
Ta oskas ka hästi ilusasti asju sõnastada ja Leelo Tungal oskas neid hästi ilusasti tõlkida.
Ma jään hetkel asju korrutama, seega siin on hästi kähku üks luuletus, mille lõpp mu klassijuhatajale ei meeldind:
Läks aknas eha leegitsema.
All soldateid käis mitmes reas.
Ja surisängis ütles ema:
„Sa poisiriideid kandma peaks!
Sest iga tee, mis lai ja valge
on poisikeste pärusmaa.
Kuid piiga - kuigi kergejalgne -
ei südame eest pakku saa,"
Mu ema mõtles. Laulis sõdur.
Ja kuni kestis surmapiin
lõi rütmi voodijaluts põdur:
mu ema oli baleriin.
Kui süda tohtrita sul haavast
veab niite valuirvega,
tea: südameist pead jagu saavad,
ja peast saab jagu - kirvega!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar