François Villon oli 15. sajandi prantsuse luuletaja, hulgus ja varas. Ta sündis samal aastal, kui põletati Jeanne d'Arc (1431), ja käis natuke aega Pariisi ülikoolis. Tema ülejäänud elust on teada ainult tänu tema luulele ja kohtuprotokollidele
Tema luulet tõlkisid muidu eesti keelde Urmas Tõnisson, Ain Kaalep, Joel Sang(!), Udo Uibo, Emil Urbel, Linnar Priimägi, Märt Väljataga ja Johannes Semper.
Ma lugesin seda raamatut, kuna minu vennas tutvustas seda kirjanduse tunnis (mina tutvustasin Hajjami) ja ma tahtsin ka seda lugeda.
Mulle väga meeldis tema luule, kuna mina tahaksin ka olla 15. sajandi boheemlaslik hulgus, kogemata kaklustes preestreid tappa ja armuvalusid taludes testamente kirjutada.
Võib-olla meeldis mulle ka tema luuletuste skandaalsus, kui seda saab selleks nimetada, see on vist pigem, et kui mina ja mu vend neid oma vanematele ette lugesime nad naersid (ja natuke nutsid) selle üle, kui hukka läinud me oleme.
Siin on üks värss, mille ma ümber kirjutada viitsin:
Ta võppub, kahvatu kui lina,
jäik iga kõõlus on kui tikk,
kael paistetab ja kärbub nina
ja üles tursub soonestik.
Kas naiseihu ümarik
ja pehme, hääbud samaviisi?
Jah, kui ei vii just mingi trikk
sind elusana paradiisi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar