Doris Kareva on eesti luuletaja ja tõlkija.
Ma ei tea tema kohta kuigi palju, kuna ta on veel elus ja ilmselt ei viitsinud ta luulekogule oma elulugu lõppu kirjutada.
Mul pole midagi huvitavat tema kohta siia veel kirjutada, seega lähme kohe asja juurde.
Kui ma hakkasin tema luuletusi lugema, ei meeldinud need mulle eriti ja need olid veits tüütud. Enam-vähem kõik luuletused olid suht okei algusega ja lõppesid tüütu hingelisusega, aga siis sattusin ma üksinda Tallinnasse ja mul oli kolm tundi (ülemäärast) vaba aega ja ma läksin kohvikusse. Kohvikus pidin ma seda lugema, kuna see oli ainus raamat, mis mul kaasas oli.
Mulle hakkas see kohvikus istudes üha enam meeldima, kuna mulle meeldis tema luule meeleolu ja ma olin parasjagu ka natuke kurb/väsinud/veider.
Mulle meeldis ka selline "oh, armuda!" vibe, mida nad väljendasid See oli natuke imelik kogemus, tekitas tunde osta endale veider märkmik ja pastakas (et märkmikusse midagi kirjutada ja olla hästi artsy oma kõrvaklappide ja number liiga suurte pükstega).
See lugu lõppes sellega, et raamat sai läbi, müts jäi kohvikusse ja kõrvaklapid läksid katki, siis ma ostsingi endale märkmiku.
Kuna ma olen nüüd piisavalt suvalist sitta ajanud, tuleb siia üks luuletus!
KALYPSO
Nii otse ja avalikult,
nii jubedalt salaja
ma olen Su silma vaadand.
Ja sügavamale ka.
Su kõned on pidulikud,
Su viipeis viirastub vaev -
need räbalaiks kistud lipud
ja karidel hukkund laev
Mu sõber, Su pilgu udu
ma mõistan - mis parata.
Sääl kaugel kumendab su kodu.
Sääl on sinu Ithaka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar