Hooaeg põrgus; Illuminatsioonid / Arthur Rimbaud

Arthur Rimbaud oli 19. sajandi prantsuse luuletaja. Ta sündis vaesuses ja tema isa oli tihti kodust ära, aga 14-15-aastaselt hakkas ta luuletusi kirjutama.
 16-aastaselt jooksis ta kodust ära Pariisi ja hakkas seal Baudelaire'ist inspireerituna luuletusi kirjutama. Ta keeldus kooli tagasi minemast ja jõi absinti.
 Pärast Prantsuse-Preisi sõda tema luulelaad muutus ja ta hülgas "subjektiivse luule".
  1871. aastal kohtas ta Paul Verlaine'i, kes jättis oma raseda naise maha, et Rimbaud'ga käima hakata. Neil oli hästi tormiline suhe, mis lõppes sellega, et Verlaine tulistas Rimbaud'd randmesse.
  1891 arvas ta, et tal on põlves liigesepõletik, arstid pidasid seda millekski muuks ja amputeerisid tema jalad. Lõpuks oli tal ikkagi luuvähk. Ta suri Marseille's 10. novembril 1891 kell kaks öösel.

Tõlkis Lauri Leesi.

Mulle andis selle raamatu isa, kui ma talle oma tulevastest eluplaanidest rääkisin.
 Mulle meeldis tema töö, aga mul oli veits raskusi tähelepanuga, mis on ilmselgelt ainult minu süü.
 Rimbaud´l oli hästi lahe sõnakasutus ja viis asju kirjeldada.
Ma ei oska midagi muud peale selle öelda, et ma tahaks ka nüüd natuke absinti juua.

Siin on üks luuletus ka:

ÄRKVELOLEK

        

 I

See on helge jõudehetk, ei palavikku ega ängistust voodis või aasal.

See on sõber, ei kirglik ega väeti. Sõber.

See on armastaja, ei vaevaja ega vaevatud. Armastaja.

Õhk ja maailm, mida ei otsita. Elu.

"See oligi siis see?"

"Ja unelm jahtub"

II

Valgus pöördub tagasi ehitise üldplaanile. Saali mõlemas otsas 

mingid dekoratsioonid, harmoonilised kõrgendusedsaavad üheks.

Sein ärkvelolija vastas on psühholoogiline friisijuppide, atmosfääri-

ribade ja geoloogiliste nihete jada. Pingeline ja üürike unelm tunde-

puhanguist igat liiki olenditega kõikvõimalikes olenguis.

Piiririik

"Piiririik" (Emil Tode/Tõnu Õnnepalu) räägib autori kirjadest tema kallimale Angelole. Kirjad räägivad põhiliselt Õnnepalu elust ja tööst Pariisis, tema lapsepõlvest Eestis ja tema suhtest Franziga.

Mulle andis selle raamatu mu ema, kuna ta arvas, et äkki ma tahaks eesti geiromaane ka lugeda.
Mulle väga meeldis see raamat, mitte ainult sellepärast, et see on eesti geiromaan, vaid ka seetõttu, et mulle meeldis, kuidas seal asju kirjeldati ja "jutuvestja" (ma ei leidnud hetkel paremat sõna) oli väga enesteadlik. Või ta sai alati aru, kui küüniline või silmakirjalik või mida iganes ta oli.
Ma mingil määral ka samastusin temaga. Ma tegelikult vihkan, kui inimesed seda ütlevad, et nad ennast (selles) raamatus ära tundsid, aga mul vist natuke oli nii.

See oli ka üpris julge anda 1993. aastal välja raamat, mis räägib avalikult homoseksuaalsusest, arvestades seda, kuidas 2020. aastal meie ministrid flexivad riigikogu ees sellega, kuidas nad nooruses pededele peksa andsid.

Okei, see on kõik.

Vari ja viiv / Doris Kareva

Doris Kareva on eesti luuletaja ja tõlkija.
Ma ei tea tema kohta kuigi palju, kuna ta on veel elus ja ilmselt ei viitsinud ta luulekogule oma elulugu lõppu kirjutada.
Mul pole midagi huvitavat tema kohta siia veel kirjutada, seega lähme kohe asja juurde.

Kui ma hakkasin tema luuletusi lugema, ei meeldinud need mulle eriti ja need olid veits tüütud. Enam-vähem kõik luuletused olid suht okei algusega ja lõppesid tüütu hingelisusega, aga siis sattusin ma üksinda Tallinnasse ja mul oli kolm tundi (ülemäärast) vaba aega ja ma läksin kohvikusse. Kohvikus pidin ma seda lugema, kuna see oli ainus raamat, mis mul kaasas oli.
Mulle hakkas see kohvikus istudes üha enam meeldima, kuna mulle meeldis tema luule meeleolu ja ma olin parasjagu ka natuke kurb/väsinud/veider.
Mulle meeldis ka selline "oh, armuda!" vibe, mida nad väljendasid See oli natuke imelik kogemus, tekitas tunde osta endale veider märkmik ja pastakas (et märkmikusse midagi kirjutada ja olla hästi artsy oma kõrvaklappide ja number liiga suurte pükstega).
See lugu lõppes sellega, et raamat sai läbi, müts jäi kohvikusse ja kõrvaklapid läksid katki, siis ma ostsingi endale märkmiku.

Kuna ma olen nüüd piisavalt suvalist sitta ajanud, tuleb siia üks luuletus!

KALYPSO
Nii otse ja avalikult,
nii jubedalt salaja
ma olen Su silma vaadand.
Ja sügavamale ka.

Su kõned on pidulikud,
Su viipeis viirastub vaev -
need räbalaiks kistud lipud
ja karidel hukkund laev

Mu sõber, Su pilgu udu 
ma mõistan - mis parata.
Sääl kaugel kumendab su kodu.
Sääl on sinu Ithaka.

Tagasi Bridesheadi

Evelyn Waugh kirjutatud teos "Tagasi Bridesheadi" räägib 1920. aastate Inglismaal Oxfordi ülikoolis õppivatest Charles Ryderist ja Sebastian Flyte'ist. Teos keerleb ümber Sebastiani ja Charlesi suhte, Sebastiani alkoholismi ja Charlesi suhtest Sebastiani perekonnaga. Charles ei suuda pärast Sebastiani alkoholismi süvenemist ja Inglismaalt pagemist nende suhtest loobuda.

Raamatus on ka palju juttu Flyte'ide perekonna katoliiklikust kasvatusest, Sebastiani ja tema õe Julia usukaotusest kui ka Sebastiani usu taasleidmisest.

Raamatust on vändatud 2008. aastal film, mis oli ka üpris hea.

Minu jaoks oli raamatus palju vihjeid Sebastiani ja Charlesi vahel olevale romantilisele suhtele, aga kuna raamatu väljaandmise ajaperioodil oli homoseksuaalsus illegaalne, pole seda raamatus välja öeldud.

Minule soovitas seda raamatut mu tädi, kes arvas, et mulle see lugu meeldiks.

Tal oli ka õigus, mulle väga meeldis see raamat. Mitte ainult sellepärast, et see räägib homoseksuaalsusest ajaloos, vaid ka sellepärast, et teose autor oskas kirjutada terve selle loo nii kaasakiskuvaks, et kahju oli raamatut käest panna. 

Minu arust oli huvitav ka see, et loo (väidetav) peategelane ja jutustaja oleks nagu olnud kõrvaltegelane omaenda elus.

Ainsad asjad, mis mulle selle raamatu juures ei meeldinud, olid kõik need korrad, kui Charles (ja vahel ka Sebastian) midagi lolli tegi.
Samuti häiris mind see, kui mulle ebameeldivad inimesed seda raamatut kiitsid (aga see on vist ainult minu süü (või kas ikka on?)).