"Piiririik" (Emil Tode/Tõnu Õnnepalu) räägib autori kirjadest tema kallimale Angelole. Kirjad räägivad põhiliselt Õnnepalu elust ja tööst Pariisis, tema lapsepõlvest Eestis ja tema suhtest Franziga.
Mulle andis selle raamatu mu ema, kuna ta arvas, et äkki ma tahaks eesti geiromaane ka lugeda.
Mulle väga meeldis see raamat, mitte ainult sellepärast, et see on eesti geiromaan, vaid ka seetõttu, et mulle meeldis, kuidas seal asju kirjeldati ja "jutuvestja" (ma ei leidnud hetkel paremat sõna) oli väga enesteadlik. Või ta sai alati aru, kui küüniline või silmakirjalik või mida iganes ta oli.
Ma mingil määral ka samastusin temaga. Ma tegelikult vihkan, kui inimesed seda ütlevad, et nad ennast (selles) raamatus ära tundsid, aga mul vist natuke oli nii.
See oli ka üpris julge anda 1993. aastal välja raamat, mis räägib avalikult homoseksuaalsusest, arvestades seda, kuidas 2020. aastal meie ministrid flexivad riigikogu ees sellega, kuidas nad nooruses pededele peksa andsid.
Okei, see on kõik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar