Fernando Pessoa oli varajase (või keskmise) 20. sajandi portugali luuletaja, proosakirjutaja, filosoof, tõlkija ja kirjanduskriitik.
Ta on tuntud oma viie heteronüümi poolest (lollide jaoks pseuonüümid), kellest üks oli ka insener Álvaro de Campos.
Ta oli (tänapäeva mõistes) üks kõige ikoonilisematest portugalikeelsetest luuletajatest.
Oma eluajal polnud ta otseselt põlatud, aga tema loomingut just ülemäära ka trükkida ei tahetud.
Tõlkis muideks Tõnu Õnnepalu (😎).
Mulle soovitas Pessoad mu isa ja iga kord, kui ta seda mu toas nägi, küsis ta: "Kuule, kas sa Pessoad oled lugenud?" See polnud just hüsteeriliselt naljakas, aga polnud viga (ma sain hiljuti teada, et see on "Sügisballi" reference).
Mulle ta enam-vähem meeldis. Ta polnud just minu maitse, aga kohutav ka polnud.
Ta luule on hästi vabavärsiline, seega veits igav, aga tegelikult mitte eriti. See on tegelikult ikkagi päris vahva.
Ma ei oska rohkem tema kohta rääkida ja siin on üks luuletus:
Oh! Olla ükskõikne!
Eks just ükskõiksuse kõrgusest
valitse isandate isandad maailma.
Iseendastki mitte hoolida!
Eks just selle sõltumatuse kõrgusest
valitse meistrid meistrid maailma.
Unustada ära oma olemasolugi!
Eks just selle unustuse kõrgusest
valitse jumalate jumalad maailma.
(Ma ei kuulnud, mis sa ütlesid...
Ma kuulsin ainult muusikat ja sedagi mitte eriti...
Kas sa mängisid ja rääkisid samal ajal?
Jah, mulle tundub, et sa mängisid ja rääkisid samal ajal...
Kellega?
Kellegagi, kelles kesk maailma und kõik jõuab lõpule...)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar