Hooaeg põrgus; Illuminatsioonid / Arthur Rimbaud

Arthur Rimbaud oli 19. sajandi prantsuse luuletaja. Ta sündis vaesuses ja tema isa oli tihti kodust ära, aga 14-15-aastaselt hakkas ta luuletusi kirjutama.
 16-aastaselt jooksis ta kodust ära Pariisi ja hakkas seal Baudelaire'ist inspireerituna luuletusi kirjutama. Ta keeldus kooli tagasi minemast ja jõi absinti.
 Pärast Prantsuse-Preisi sõda tema luulelaad muutus ja ta hülgas "subjektiivse luule".
  1871. aastal kohtas ta Paul Verlaine'i, kes jättis oma raseda naise maha, et Rimbaud'ga käima hakata. Neil oli hästi tormiline suhe, mis lõppes sellega, et Verlaine tulistas Rimbaud'd randmesse.
  1891 arvas ta, et tal on põlves liigesepõletik, arstid pidasid seda millekski muuks ja amputeerisid tema jalad. Lõpuks oli tal ikkagi luuvähk. Ta suri Marseille's 10. novembril 1891 kell kaks öösel.

Tõlkis Lauri Leesi.

Mulle andis selle raamatu isa, kui ma talle oma tulevastest eluplaanidest rääkisin.
 Mulle meeldis tema töö, aga mul oli veits raskusi tähelepanuga, mis on ilmselgelt ainult minu süü.
 Rimbaud´l oli hästi lahe sõnakasutus ja viis asju kirjeldada.
Ma ei oska midagi muud peale selle öelda, et ma tahaks ka nüüd natuke absinti juua.

Siin on üks luuletus ka:

ÄRKVELOLEK

        

 I

See on helge jõudehetk, ei palavikku ega ängistust voodis või aasal.

See on sõber, ei kirglik ega väeti. Sõber.

See on armastaja, ei vaevaja ega vaevatud. Armastaja.

Õhk ja maailm, mida ei otsita. Elu.

"See oligi siis see?"

"Ja unelm jahtub"

II

Valgus pöördub tagasi ehitise üldplaanile. Saali mõlemas otsas 

mingid dekoratsioonid, harmoonilised kõrgendusedsaavad üheks.

Sein ärkvelolija vastas on psühholoogiline friisijuppide, atmosfääri-

ribade ja geoloogiliste nihete jada. Pingeline ja üürike unelm tunde-

puhanguist igat liiki olenditega kõikvõimalikes olenguis.