"Etüüd punases" (Arthur Conan Doyle) räägib detektiiv Sherlock Holmesi ja tema boyfriend John Watsoni seiklusest lahendades suurt mõrvajuhtumit.
Sherlock Holmes on otseloomulikult suurim geenius sel maamunal, keda keegi meist kunagi teadnud on. John Watson on seevastu tagasihoidliku eluviisiga, tugev, kuid räsitud sõjaarst. Koos nad teevad Dünaamilise Duo.
Ma lugesin seda raamatut kohustusliku kirjandusena ja ma vihkasin seda. Ma pole kindel, kas ma vihkasin seda, kuna ma vihkan krimkasid või sellepärast, et ma vihkan kohustuslikku kirjandust ja tekitasin endale seetõttu eelarvamused, mis lugemist segasid. Igaljuhul, pole ma ammu mõnda raamatut nii palju vihanud. Asi pole selles, et see oleks halvasti kirjutatud või midagi sellist, vaid selles, et see ei tekitanud minus absoluutselt mingit tunnet või mõtet peale selle, et ma oleks palju parem inimeste tapmises.
Pärast selle lugemist oli mul ka tore unenägu, kus ma tapsin kaks inimest. Ja mina ei jäänud politseile vahele. Ma olen tegelikult sellele ka varem mõelnud, ja ma olen üpris kindel, et mina saaks mõrvadega paremini hakkama, kui mõni teine mõrvar.
Ma päris ausalt EI ole sotsiopaat ega midagi. Kellegi mõrvamine on mu moraalide vastu, ükskõik kui palju ma mõnda inimest vihkaks. Ma olen sel teemal lihtsalt palju mõelnud.
Ka mina lugesin sama raamatut kohustusliku kirjandusena. Kuigi olen selle raamatu suhtes teisel arvamusel, saan su piinast aru, kuna olen ise ka sellises situatsioonis olnud. Mulle meeldib mulle su ausus ja huumor. Hästi kirjutatud!
VastaKustutaKui sa tahad, siis võime koos kellegi mõrvata, mul on kogemust. Kusjuures mulle väiksena meeldisid krimkad, aga nüüd enam üldse ei meeldi. Nüüd meeldib mulle pigem telekast krimkasid vaadata. Arthur C Doyle pole ju halb kirjanik, kuid kohustuslikku kirjandust on väga raske lugeda, ilma, et sa seda vihkaksid.
VastaKustuta