Testament / François Villon

François Villon oli 15. sajandi prantsuse luuletaja, hulgus ja varas. Ta sündis samal aastal, kui põletati Jeanne d'Arc (1431), ja käis natuke aega  Pariisi ülikoolis.  Tema ülejäänud elust on teada ainult tänu tema luulele ja kohtuprotokollidele
Tema luulet tõlkisid muidu eesti keelde Urmas Tõnisson, Ain Kaalep, Joel Sang(!), Udo Uibo, Emil Urbel, Linnar Priimägi, Märt Väljataga ja Johannes Semper.

Ma lugesin seda raamatut, kuna minu vennas tutvustas seda kirjanduse tunnis (mina tutvustasin Hajjami) ja ma tahtsin ka seda lugeda.
Mulle väga meeldis tema luule, kuna mina tahaksin ka olla 15. sajandi boheemlaslik hulgus, kogemata kaklustes preestreid tappa ja armuvalusid taludes testamente kirjutada.
Võib-olla meeldis mulle ka tema luuletuste skandaalsus, kui seda saab selleks nimetada, see on vist pigem, et kui mina ja mu vend neid oma vanematele ette lugesime nad naersid (ja natuke nutsid) selle üle, kui hukka läinud me  oleme.

Siin on üks värss, mille ma ümber kirjutada viitsin:

Ta võppub, kahvatu kui lina, 
jäik iga kõõlus on kui tikk,
kael paistetab ja kärbub nina
ja üles tursub soonestik.
Kas naiseihu ümarik
ja pehme, hääbud samaviisi?
Jah, kui ei vii just mingi trikk
sind elusana paradiisi.

Vari ja viiv / Doris Kareva

Doris Kareva on eesti luuletaja ja tõlkija.
Ma ei tea tema kohta kuigi palju, kuna ta on veel elus ja ilmselt ei viitsinud ta luulekogule oma elulugu lõppu kirjutada.
Mul pole midagi huvitavat tema kohta siia veel kirjutada, seega lähme kohe asja juurde.

Kui ma hakkasin tema luuletusi lugema, ei meeldinud need mulle eriti ja need olid veits tüütud. Enam-vähem kõik luuletused olid suht okei algusega ja lõppesid tüütu hingelisusega, aga siis sattusin ma üksinda Tallinnasse ja mul oli kolm tundi (ülemäärast) vaba aega ja ma läksin kohvikusse. Kohvikus pidin ma seda lugema, kuna see oli ainus raamat, mis mul kaasas oli.
Mulle hakkas see kohvikus istudes üha enam meeldima, kuna mulle meeldis tema luule meeleolu ja ma olin parasjagu ka natuke kurb/väsinud/veider.
Mulle meeldis ka selline "oh, armuda!" vibe, mida nad väljendasid See oli natuke imelik kogemus, tekitas tunde osta endale veider märkmik ja pastakas (et märkmikusse midagi kirjutada ja olla hästi artsy oma kõrvaklappide ja number liiga suurte pükstega).
See lugu lõppes sellega, et raamat sai läbi, müts jäi kohvikusse ja kõrvaklapid läksid katki, siis ma ostsingi endale märkmiku.

Kuna ma olen nüüd piisavalt suvalist sitta ajanud, tuleb siia üks luuletus!

KALYPSO
Nii otse ja avalikult,
nii jubedalt salaja
ma olen Su silma vaadand.
Ja sügavamale ka.

Su kõned on pidulikud,
Su viipeis viirastub vaev -
need räbalaiks kistud lipud
ja karidel hukkund laev

Mu sõber, Su pilgu udu 
ma mõistan - mis parata.
Sääl kaugel kumendab su kodu.
Sääl on sinu Ithaka.

Arbuusisuhkrus

"Arbuusisuhkrus" (Richard Brautigan) räägib nimetust mehest, kes elab arbuusisuhkrus, kus kõik on arbuusisuhkrust. Ta elab ühes hurtsikus iDeathi kõrval, mis on kui terve koha keskpunkt, kust saab süüa, vajadusel elupaika, seltsi jne.
Raamat käib põhiliselt tema ja tema poolelioleva raamatu ümber, Pauline'i ümber ja selle ümber, mis Margaretiga juhtus. (Kui seda lugeda, on natuke loogilisem, kui minu veider jutt, nagu alati.)

Mulle meeldis see raamat, see oli vahva. Mulle meeldis, kuidas see oli lihtsalt peategelase mõtetest.
Mulle meeldis, et kui talle midagi meenus, siis mõtles ta alati sellest flashbackina, nagu päriseluski, kui sa kellelegi lugu räägid.

Ma lugesin seda, kuna Harry Styles andis äsja oma uue singli "Watermelon sugar" välja ja kui ma seda guugeldasin, lõi mulle see raamat ette.