Tubakapood; Álvaro de Campose viimased luuletused / Fernando Pessoa

Fernando Pessoa oli varajase (või keskmise) 20. sajandi portugali luuletaja, proosakirjutaja, filosoof, tõlkija ja kirjanduskriitik.
Ta on tuntud oma viie heteronüümi poolest (lollide jaoks pseuonüümid), kellest üks oli ka insener Álvaro de Campos.
Ta oli (tänapäeva mõistes) üks kõige ikoonilisematest portugalikeelsetest luuletajatest.
Oma eluajal polnud ta otseselt põlatud, aga tema loomingut just ülemäära ka trükkida ei tahetud.

Tõlkis muideks Tõnu Õnnepalu (😎).

Mulle soovitas Pessoad mu isa ja iga kord, kui ta seda mu toas nägi, küsis ta: "Kuule, kas sa Pessoad oled lugenud?" See polnud just hüsteeriliselt naljakas, aga polnud viga (ma sain hiljuti teada, et see on "Sügisballi" reference).
Mulle ta enam-vähem meeldis. Ta polnud just minu maitse, aga kohutav ka polnud.
Ta luule on hästi vabavärsiline, seega veits igav, aga tegelikult mitte eriti. See on tegelikult ikkagi päris vahva.

Ma ei oska rohkem tema kohta rääkida ja siin on üks luuletus:

Oh! Olla ükskõikne!
Eks just ükskõiksuse kõrgusest
valitse isandate isandad maailma.

Iseendastki mitte hoolida!
Eks just selle sõltumatuse kõrgusest
valitse meistrid meistrid maailma.

Unustada ära oma olemasolugi!
Eks just selle unustuse kõrgusest
valitse jumalate jumalad maailma.

(Ma ei kuulnud, mis sa ütlesid...
Ma kuulsin ainult muusikat ja sedagi mitte eriti...
Kas sa mängisid ja rääkisid samal ajal?
Jah, mulle tundub, et sa mängisid ja rääkisid samal ajal...
Kellega?
Kellegagi, kelles kesk maailma und kõik jõuab lõpule...)

Luulet / William Butler Yeats

William Butler Yeats oli 20. sajandi iiri luuletaja. Ta on võitnud Nobeli kirjanduspreemia.
Tema luules on hästi palju sümboleid ja värke-särke. Hästi palju tema luulet sisaldab iiri mütoloogiat ja folkloori.
Kui Yeats vanemaks jäi, muutusid tema stiil ja luuletuste sisu hästi drastiliselt. Mulle meeldis see, mida ta nooremana kirjutas, rohkem.

Eesti keelde on tema tema luulet tõlkinud Ants Oras ja Märt Väljataga.

Mina leidsin selle luulekogu oma riiulist, kui ma otsisin mõnda mitte-eestlasest luuletajat. Mulle üldiselt meeldis ta looming, aga mul kulus luulekogu lugemiseks hästi kaua aega ja suurema osa sellest seisis raamat mul kapi peal.
Kui ma esimest luuletust lugesin, olin ma suures vaimustuses, aga pikapeale meeldisid ta luuletused  mulle natuke vähem.
Mulle meeldis ka eestikeelne tõlge rohkem kui originaalsed  tekstid (inglisekeelsed). Võimalik, et eestikeelsed olid mulle veidi arusaadavamad, aga inglise keeles neil polnud eriti värsivormi ega rütmi ja see võtab minu jaoks luulelt natuke selle lõbu või võlu ära.
Nende lugemiseks peab ka hästi kindel meeleolu olema, mida mul alati polnud, aga alati kui mul see meeleolu oli, sattusin ma neist hästi suurde vaimustusse.

Siin on see esimene luuletus, mis mulle kõige rohkem meeldis:

Down by the salley gardens my love and I did meet:
She passed the salley gardens with little snow-white
  feet.
She bid me take love easy, as the leaves grow on
  the tree.
But I, being young and foolish, with her would not
  agree.
In a field by the river my love and I did stand.
And on my leaning shoulder she laid her snow-white
  hand.
She bid me take life easy, as the grass grows on the
  weirs;
But I was young and foolish, and now am full of
tears.
---
Kord armsamaga kokku sain pajude alleel;
Ta lumivalgeil jalgel käis pajude all teel.
Ta ütles, arm on lihtne kui vitsast paju tõus;
Kuid olin noor ja rumal ja ma ei olnud nõus.

Kord armsamaga seisin ma luhal ääres jõe,
Mu õlale ta toetas siis lumivalge käe.
Ta ütles, et elu on lihtne kui rohu kasvupüüd;
Kuid olin noor ja rumal - on nutt mul varuks nüüd.

(Down by the Salley Gardens)
(Pajude alleel)

Piiririik

"Piiririik" (Emil Tode/Tõnu Õnnepalu) räägib autori kirjadest tema kallimale Angelole. Kirjad räägivad põhiliselt Õnnepalu elust ja tööst Pariisis, tema lapsepõlvest Eestis ja tema suhtest Franziga.

Mulle andis selle raamatu mu ema, kuna ta arvas, et äkki ma tahaks eesti geiromaane ka lugeda.
Mulle väga meeldis see raamat, mitte ainult sellepärast, et see on eesti geiromaan, vaid ka seetõttu, et mulle meeldis, kuidas seal asju kirjeldati ja "jutuvestja" (ma ei leidnud hetkel paremat sõna) oli väga enesteadlik. Või ta sai alati aru, kui küüniline või silmakirjalik või mida iganes ta oli.
Ma mingil määral ka samastusin temaga. Ma tegelikult vihkan, kui inimesed seda ütlevad, et nad ennast (selles) raamatus ära tundsid, aga mul vist natuke oli nii.

See oli ka üpris julge anda 1993. aastal välja raamat, mis räägib avalikult homoseksuaalsusest, arvestades seda, kuidas 2020. aastal meie ministrid flexivad riigikogu ees sellega, kuidas nad nooruses pededele peksa andsid.

Okei, see on kõik.

Väikeste asjade jumal

Arundhati Roy teos „Väikeste asjade jumal" räägib kaksikutest Rahelist ja Esthast, nende ema Ammust, nende nõo Sophie Moli surmast ja kaksikute taaskohtumisest 23 aastat hiljem.
See põhineb ka Arundhati Roy enda lapsepõlvel ja tal kulus aastaid selle kirjutamiseks.

Mulle andis selle raamatu mu ema, kui ma "midagi head" tahtsin lugeda.
Mulle meeldis see raamat ja kuidas see kirjutatud oli ja selle tugev emotsionaalsus/mitteemotsionaalsus.
See oli ka huvitav, kuna ma pole varem lugenud ühtki teost, kus tegevus toimub Indias ja kus räägitakse selle riigi vaesusest ja segregatsioonist ja muid õudustest/toredustest.
Seda kõike vaadati ka lapse pilgu läbi, seega see oli aega-ajalt kohati julm ja see oli suht vahva.

See on hetkel ilmselt üks mu lemmikraamatuid.
Ma ei oska midagi muud öelda.