Aeroplaan esimesest pilgust / Jim Ollinovski

Ma ei tea eriti palju Jim Ollinovskist. Tema kodanikunimi oli Ott Ollino, ta elas Elvas. Ta suri 1993. aastal Pärnus, kui ta oli 19-aastane, aga ma ei tea, miks.
Tal oli üsna palju luuletusi tiineka kohta. Ta oli suht punk. Ta kasutas ü asemel y-d, aga ykskord läks tal vist sassi. Ta ei kasutanud ka kirjavahemärke, mis natuke häiris mind, aga sellest pole midagi, sest ta oli punkar.

Mulle andis tema raamatu minu emme, kui olime raamatukogus (samal ajal kui issi Marina Tsvetajeva andis!!), sest ma küsisin temalt ka.
Mulle meeldisid tema luuletused, sest need olid naljakad ja edgyd. Ta oskas vahvalt sõnadega ümber käia (nagu poeedid peaks!).  Yleyldiselt, olid ta luuletused suht eepilised.

Ma märkisin hunniku luuletusi ära, mis mulle meeldisid, aga kuna keegi ei viitsi kõiki luuletusi mu blogist lugeda, kirjutan ma siia ainult kaks lühikest:

ärata mind ku sa sured
siis ma saan su teki endale võtta
et ma ei kylmetaks

okei, siin on teine ka

 klauslitest hoolimata
sõime me
kurke soolamata
ning nuumasime härgi
demokraatiast pakatavate rindadega

Luulet / Marina Tsvetajeva

Marina Tsvetajeva on vene päritolu luuletaja. Nooruses oli ta vaimustunud Napoleonist ja asendas ikooni oma toas pildiga Napoleonist. Ükskord puhus ta Brjussovile suitsurõnga näkku. Ta suitsetas paberosse puhtalt esteetika pärast.
Tsvetajeva oli nõukaajal üpris põlatud, aga Stalini viha mind ei peata.
Ta kirjutas põhiliselt oma elupiinadest ja üpris vähe parematest aegadest.

Ta on hetkeseisuga minu lemmikluuletaja, aga seda ütlen ma vist paljude kohta.
Mulle soovitas tema luulet minu issi, kui koos raamatukogus käisime.
Mulle meeldis, kuidas ta oskas hästi koledaid asju ilusaks teha, aga samal ajal need olid ikkagi koledad. See pole vist loogiline. Ta meeldis mulle ka, sest tema elulugu lugedes tundus ta suht badass (palju badassim  kui Majakovski, see pugeja).
Ta oskas ka hästi ilusasti asju sõnastada ja Leelo Tungal oskas neid hästi ilusasti tõlkida.

Ma jään hetkel asju korrutama, seega siin on hästi kähku üks luuletus, mille lõpp mu klassijuhatajale ei meeldind:

Läks aknas eha leegitsema.
All soldateid käis mitmes reas.
Ja surisängis ütles ema:
„Sa poisiriideid kandma peaks!

Sest iga tee, mis lai ja valge
on poisikeste pärusmaa.
Kuid piiga - kuigi kergejalgne -
ei südame eest pakku saa,"

Mu ema mõtles. Laulis sõdur.
Ja kuni kestis surmapiin
lõi rütmi voodijaluts põdur:
mu ema oli baleriin.

Kui süda tohtrita sul haavast
veab niite valuirvega,
tea: südameist pead jagu saavad,
ja peast saab jagu - kirvega!

Luuletusi ja poeeme / Vladimir Majakovski

Majakovski oli vene päritolu luuletaja, kelle aju oli 360 g raskem kui Lenini oma. Tal on palju kauneid luuletusi, mis räägivad armastusest, kommunismist ja Lenini imedest.
Ta suri 1930. aasta 14. aprillil. Ta tappis end ära, aga tegi seda nagu tõeline mängur. Ta lasi endale kuuli rinda, pärast seda, kui oli revolvri ühe padruniga laadinud.
Tema luuletused olid üpris eepilised, näiteks 70-leheküljeline poeem Leninist, tore lugu nõukogude passist ja südamlik pühendus seltsimees Nettele - aurikule ja inimesele.

Minu jaoks sai Majakovski lühikese aja jooksul, kui tema loomingut lugesin, väga südamelähedaseks. Mulle soovitas teda minu armas isake pärast seda, kui avaldasin soovi rohkem luulet lugeda.
Võin üpris enesekindlalt öelda, et just tema on minu uus ikoon, muusa ja lemmikpoeet.

Üks tüütu häälega poisike minu lemmikluuletust lugemas:
https://soundcloud.com/miili-lippus/metallist

Nelikvärsid / Umar Hajjam

Umar Hajjam on Pärsia luuletaja umbes 10. sajandist. Ta oli moslem ja suurem osa tema luuletustest on etteheide Jumalale, miks ta võinud veini juua, mis oli vist tema suurim kirg.
Ta oli tol ajal oma koduriigis enda luuletuste poolest üsna skandaalne ja on teada, et ka paljud neist olid varastatud.

Mulle meeldis see luulekogu. Seal polnud liialt hingelisust ja luuletused polnud liialt pikad (ilmselt sellepärast, et need olid nelikvärsid). Mulle tavaliselt ei meeldi vanameesteluule, aga see vanamees oli isegi sümpaatne. Või vähemalt tema luuletused olid.
Ma lugesin seda põhiliselt, sest kirjanduses (tunnis, ma mõtlen) oli vaja ja mu sugulane oli sellest rääkinud kui millestki hästi vahvast.
Ma pole ka varem kuulnud ühestki moslemist alkohoolikust, seega see oli suht vahva.
Okei, ma ei oska midagi rohkem öelda, seega siin on üks tema luuletustest:

Ma joobunult veinimajast mööda läksin eile

ja taati nägin kannu  tühjendamas eile.

Ma küsisin talt: "Kas sa jumalat ei karda?"

Ta ütles: "Joo, sest jumal andeks annab meile!"

Antikristus

„Antikristus”/ „Vastkristlane” (Nietzche) on üks vahva raamat. Raamat käib ümber kristluse ja selle paljude vigade ümber. Jah, ta kõlab terve raamatu vältel nagu sotsiopaat, aga ei saa kirjutada 70 lehekülge sellest, kui lollid inimesed on, et nad kristluse üle võtsid, ilma et see kõlaks nagu sotsiopaadi kirjutis.
Minule isiklikult tegi natuke muret see, et ma natuke nõustusin Nietzche argumentidega, aga selles on süüdi ainult halb iseloom.

Aga, see raamat on kohutavalt tõlgitud (U. L., G. Vildti kirjastus Tallinnas). Ma pole kunagi varem näinud, et päriselt välja antud raamatus oleks kokku- ja lahkukirjutamisel nii palju vigu.
LISA: Mulle tuli meelde, et õigekirjareeglid on kokku- ja lahkukirjutamisel muutunud ja toimetus polnud ikkagi puruloll.

Ma olen ka natuke pettunud, et kui ma koolis seda lugesin, ei küsinud ükski õpetaja, mida ma loen. Ma käin katoliiklikus koolis ja absoluutselt keegi ei küsinud isegi niisama "hei, missa loed?" (lol).
See oli mul terve saksa keele tunni laua peal, nähtavas kohas. Õpetaja nägi, et mul on raamat. AGA ta ei küsinud minult mitte midagi. Mul oli ükskord elus hea vastus küsimusele "mida sa loed?" ja keegi ei küsinud minult mitte midagi.

Järgmine kord võtan ma kommunistliku partei manifesti kaasa.

Norra Mets

„Norra mets” (Haruki Murakami) räägib Watanabest, kes kolib Tokyosse, et minna ülikooli. Keskkoolis teeb tema parim sõber Kizuki suitsiidi, jättes maha oma tüdruksõbra Naoko. Watanabe ja Naoko jäävad suhtlema. Watanabe käib ülikoolis, elab ühikates, sõbruneb  Midoriga, kellega ta saab üpris lähedaseks.
Watanabe ja Naoko armuvad, kuid Naokol on Kizuki surma tõttu probleemid. Pärast Naoko kahekümnendat sünnipäeva viiakse ta psühhiaatriahaiglasse mägedes.
Watanabe käib tal seal külas ja hakkab suhtlema ka Watanabe toakaaslase Reikoga.

Mulle üldiselt meeldis see raamat, aga mind natuke häiris see, et seal olid hästi detailsed seksistseenid ja ma viibisin neid lugedes bussis koos oma koolikaaslaste ja õpetajatega. Ma pidin ka pidevalt mõtlema sellele, kuidas mu tädi neid tõlkis.
See meenutas ka seda, kuidas mu klassivend masturbeerimisest klassichatti kirjutas.
Jällegi, see oli väga erinev lääne kirjandusest. Seal oli ka palju jaapani suitsiidikultuurist, mis on erinev (keskmiselt 30 000 enesetappu aastas).
Mulle tegelikult väga meeldis see raamat.

See on vist kõik.

Köök

"Köök" (Banana Yoshimoto) sisaldab kahte lugu: "Köök" ja "Moonlight shadow".

"Köök" räägib Mikage Sakuraist, kes on umbes 20-aastane naine, kelle vanemad on surnud  ja kes elab koos oma vanaemaga, kuni vanaema sureb. Pärast tema vanaema surma peab Mikage nende ühisest korterist välja kolima. Yuichi Tanabe, kes on tema vanaema sõber ja Mikage ülikoolikaaslane, pakub, et Mikage kolib tema ja tema ema Erikoga kokku.
Raamat enamjaolt räägib Mikage elust Yuichi ja Erikoga.

"Moonlight shadow" räägib Satsukist, kes on umbes 18-aastane tüdruk, kelle poisssõber Hitoshi oli hiljuti autoõnnetuses surnud. Satsuki ei suuda pärast Hitoshi surma korralikult magada ja hakkab varahommikuti jooksmas käima. Ühel hommikul kohtab ta Urarat, kellega areneb tal (mingil määral) sõprus.  
Hitoshil oli ka vend -  Hiiragi. Hiiragi kaotas Hitoshiga samas õnnetuses oma tüdruksõbra -  Yumiko.
Satsuki ja Hiiragi üritavad kahekesi nende surmast üle saada.

Sellest on vändatud ka 1997. aastal film, aga ma pole veel leidnud kohta, kust seda vaadata.

Mulle meeldis see raamat, kuna ma polnud varem jaapani kirjandust lugenud ja see on üsna erinev lääne kirjandusest. Lisaks mulle meeldis, et mõlemad lood olid kirjutatud naise perspektiivist ja rääkisid lähedase surmast üle saamisest. Need lood polnud ainult armumisest, vaid üleüldiselt elus hakkama saamisest ja sellest kõigest kirjutati minu jaoks realistlikumalt, kui ma varem lugenud olen.

Mulle soovitas seda raamatut ema, kuna mu tädi oli selle jaapani keelest tõlkinud ja emale tundus, et võiksin seda lugeda.