François Villon oli 15. sajandi prantsuse luuletaja, hulgus ja varas. Ta sündis samal aastal, kui põletati Jeanne d'Arc (1431), ja käis natuke aega Pariisi ülikoolis. Tema ülejäänud elust on teada ainult tänu tema luulele ja kohtuprotokollidele
Tema luulet tõlkisid muidu eesti keelde Urmas Tõnisson, Ain Kaalep, Joel Sang(!), Udo Uibo, Emil Urbel, Linnar Priimägi, Märt Väljataga ja Johannes Semper.
Ma lugesin seda raamatut, kuna minu vennas tutvustas seda kirjanduse tunnis (mina tutvustasin Hajjami) ja ma tahtsin ka seda lugeda.
Mulle väga meeldis tema luule, kuna mina tahaksin ka olla 15. sajandi boheemlaslik hulgus, kogemata kaklustes preestreid tappa ja armuvalusid taludes testamente kirjutada.
Võib-olla meeldis mulle ka tema luuletuste skandaalsus, kui seda saab selleks nimetada, see on vist pigem, et kui mina ja mu vend neid oma vanematele ette lugesime nad naersid (ja natuke nutsid) selle üle, kui hukka läinud me oleme.
Siin on üks värss, mille ma ümber kirjutada viitsin:
Ta võppub, kahvatu kui lina,
jäik iga kõõlus on kui tikk,
kael paistetab ja kärbub nina
ja üles tursub soonestik.
Kas naiseihu ümarik
ja pehme, hääbud samaviisi?
Jah, kui ei vii just mingi trikk
sind elusana paradiisi.
kolmapäev, 25. detsember 2019
neljapäev, 12. detsember 2019
Vari ja viiv / Doris Kareva
Doris Kareva on eesti luuletaja ja tõlkija.
Ma ei tea tema kohta kuigi palju, kuna ta on veel elus ja ilmselt ei viitsinud ta luulekogule oma elulugu lõppu kirjutada.
Mul pole midagi huvitavat tema kohta siia veel kirjutada, seega lähme kohe asja juurde.
Kui ma hakkasin tema luuletusi lugema, ei meeldinud need mulle eriti ja need olid veits tüütud. Enam-vähem kõik luuletused olid suht okei algusega ja lõppesid tüütu hingelisusega, aga siis sattusin ma üksinda Tallinnasse ja mul oli kolm tundi (ülemäärast) vaba aega ja ma läksin kohvikusse. Kohvikus pidin ma seda lugema, kuna see oli ainus raamat, mis mul kaasas oli.
Mulle hakkas see kohvikus istudes üha enam meeldima, kuna mulle meeldis tema luule meeleolu ja ma olin parasjagu ka natuke kurb/väsinud/veider.
Mulle meeldis ka selline "oh, armuda!" vibe, mida nad väljendasid See oli natuke imelik kogemus, tekitas tunde osta endale veider märkmik ja pastakas (et märkmikusse midagi kirjutada ja olla hästi artsy oma kõrvaklappide ja number liiga suurte pükstega).
See lugu lõppes sellega, et raamat sai läbi, müts jäi kohvikusse ja kõrvaklapid läksid katki, siis ma ostsingi endale märkmiku.
Kuna ma olen nüüd piisavalt suvalist sitta ajanud, tuleb siia üks luuletus!
KALYPSO
Nii otse ja avalikult,
nii jubedalt salaja
ma olen Su silma vaadand.
Ja sügavamale ka.
Su kõned on pidulikud,
Su viipeis viirastub vaev -
need räbalaiks kistud lipud
ja karidel hukkund laev
Mu sõber, Su pilgu udu
ma mõistan - mis parata.
Sääl kaugel kumendab su kodu.
Sääl on sinu Ithaka.
Ma ei tea tema kohta kuigi palju, kuna ta on veel elus ja ilmselt ei viitsinud ta luulekogule oma elulugu lõppu kirjutada.
Mul pole midagi huvitavat tema kohta siia veel kirjutada, seega lähme kohe asja juurde.
Kui ma hakkasin tema luuletusi lugema, ei meeldinud need mulle eriti ja need olid veits tüütud. Enam-vähem kõik luuletused olid suht okei algusega ja lõppesid tüütu hingelisusega, aga siis sattusin ma üksinda Tallinnasse ja mul oli kolm tundi (ülemäärast) vaba aega ja ma läksin kohvikusse. Kohvikus pidin ma seda lugema, kuna see oli ainus raamat, mis mul kaasas oli.
Mulle hakkas see kohvikus istudes üha enam meeldima, kuna mulle meeldis tema luule meeleolu ja ma olin parasjagu ka natuke kurb/väsinud/veider.
Mulle meeldis ka selline "oh, armuda!" vibe, mida nad väljendasid See oli natuke imelik kogemus, tekitas tunde osta endale veider märkmik ja pastakas (et märkmikusse midagi kirjutada ja olla hästi artsy oma kõrvaklappide ja number liiga suurte pükstega).
See lugu lõppes sellega, et raamat sai läbi, müts jäi kohvikusse ja kõrvaklapid läksid katki, siis ma ostsingi endale märkmiku.
Kuna ma olen nüüd piisavalt suvalist sitta ajanud, tuleb siia üks luuletus!
KALYPSO
Nii otse ja avalikult,
nii jubedalt salaja
ma olen Su silma vaadand.
Ja sügavamale ka.
Su kõned on pidulikud,
Su viipeis viirastub vaev -
need räbalaiks kistud lipud
ja karidel hukkund laev
Mu sõber, Su pilgu udu
ma mõistan - mis parata.
Sääl kaugel kumendab su kodu.
Sääl on sinu Ithaka.
pühapäev, 1. detsember 2019
Arbuusisuhkrus
"Arbuusisuhkrus" (Richard Brautigan) räägib nimetust mehest, kes elab arbuusisuhkrus, kus kõik on arbuusisuhkrust. Ta elab ühes hurtsikus iDeathi kõrval, mis on kui terve koha keskpunkt, kust saab süüa, vajadusel elupaika, seltsi jne.
Raamat käib põhiliselt tema ja tema poolelioleva raamatu ümber, Pauline'i ümber ja selle ümber, mis Margaretiga juhtus. (Kui seda lugeda, on natuke loogilisem, kui minu veider jutt, nagu alati.)
Mulle meeldis see raamat, see oli vahva. Mulle meeldis, kuidas see oli lihtsalt peategelase mõtetest.
Mulle meeldis, et kui talle midagi meenus, siis mõtles ta alati sellest flashbackina, nagu päriseluski, kui sa kellelegi lugu räägid.
Ma lugesin seda, kuna Harry Styles andis äsja oma uue singli "Watermelon sugar" välja ja kui ma seda guugeldasin, lõi mulle see raamat ette.
Raamat käib põhiliselt tema ja tema poolelioleva raamatu ümber, Pauline'i ümber ja selle ümber, mis Margaretiga juhtus. (Kui seda lugeda, on natuke loogilisem, kui minu veider jutt, nagu alati.)
Mulle meeldis see raamat, see oli vahva. Mulle meeldis, kuidas see oli lihtsalt peategelase mõtetest.
Mulle meeldis, et kui talle midagi meenus, siis mõtles ta alati sellest flashbackina, nagu päriseluski, kui sa kellelegi lugu räägid.
Ma lugesin seda, kuna Harry Styles andis äsja oma uue singli "Watermelon sugar" välja ja kui ma seda guugeldasin, lõi mulle see raamat ette.
teisipäev, 19. november 2019
Aeroplaan esimesest pilgust / Jim Ollinovski
Ma ei tea eriti palju Jim Ollinovskist. Tema kodanikunimi oli Ott Ollino, ta elas Elvas. Ta suri 1993. aastal Pärnus, kui ta oli 19-aastane, aga ma ei tea, miks.
Tal oli üsna palju luuletusi tiineka kohta. Ta oli suht punk. Ta kasutas ü asemel y-d, aga ykskord läks tal vist sassi. Ta ei kasutanud ka kirjavahemärke, mis natuke häiris mind, aga sellest pole midagi, sest ta oli punkar.
Mulle andis tema raamatu minu emme, kui olime raamatukogus (samal ajal kui issi Marina Tsvetajeva andis!!), sest ma küsisin temalt ka.
Mulle meeldisid tema luuletused, sest need olid naljakad ja edgyd. Ta oskas vahvalt sõnadega ümber käia (nagu poeedid peaks!). Yleyldiselt, olid ta luuletused suht eepilised.
Ma märkisin hunniku luuletusi ära, mis mulle meeldisid, aga kuna keegi ei viitsi kõiki luuletusi mu blogist lugeda, kirjutan ma siia ainult kaks lühikest:
ärata mind ku sa sured
siis ma saan su teki endale võtta
et ma ei kylmetaks
okei, siin on teine ka
klauslitest hoolimata
sõime me
kurke soolamata
ning nuumasime härgi
demokraatiast pakatavate rindadega
Tal oli üsna palju luuletusi tiineka kohta. Ta oli suht punk. Ta kasutas ü asemel y-d, aga ykskord läks tal vist sassi. Ta ei kasutanud ka kirjavahemärke, mis natuke häiris mind, aga sellest pole midagi, sest ta oli punkar.
Mulle andis tema raamatu minu emme, kui olime raamatukogus (samal ajal kui issi Marina Tsvetajeva andis!!), sest ma küsisin temalt ka.
Mulle meeldisid tema luuletused, sest need olid naljakad ja edgyd. Ta oskas vahvalt sõnadega ümber käia (nagu poeedid peaks!). Yleyldiselt, olid ta luuletused suht eepilised.
Ma märkisin hunniku luuletusi ära, mis mulle meeldisid, aga kuna keegi ei viitsi kõiki luuletusi mu blogist lugeda, kirjutan ma siia ainult kaks lühikest:
ärata mind ku sa sured
siis ma saan su teki endale võtta
et ma ei kylmetaks
okei, siin on teine ka
klauslitest hoolimata
sõime me
kurke soolamata
ning nuumasime härgi
demokraatiast pakatavate rindadega
Luulet / Marina Tsvetajeva
Marina Tsvetajeva on vene päritolu luuletaja. Nooruses oli ta vaimustunud Napoleonist ja asendas ikooni oma toas pildiga Napoleonist. Ükskord puhus ta Brjussovile suitsurõnga näkku. Ta suitsetas paberosse puhtalt esteetika pärast.
Tsvetajeva oli nõukaajal üpris põlatud, aga Stalini viha mind ei peata.
Ta kirjutas põhiliselt oma elupiinadest ja üpris vähe parematest aegadest.
Ta on hetkeseisuga minu lemmikluuletaja, aga seda ütlen ma vist paljude kohta.
Mulle soovitas tema luulet minu issi, kui koos raamatukogus käisime.
Mulle meeldis, kuidas ta oskas hästi koledaid asju ilusaks teha, aga samal ajal need olid ikkagi koledad. See pole vist loogiline. Ta meeldis mulle ka, sest tema elulugu lugedes tundus ta suht badass (palju badassim kui Majakovski, see pugeja).
Ta oskas ka hästi ilusasti asju sõnastada ja Leelo Tungal oskas neid hästi ilusasti tõlkida.
Ma jään hetkel asju korrutama, seega siin on hästi kähku üks luuletus, mille lõpp mu klassijuhatajale ei meeldind:
Läks aknas eha leegitsema.
All soldateid käis mitmes reas.
Ja surisängis ütles ema:
„Sa poisiriideid kandma peaks!
Sest iga tee, mis lai ja valge
on poisikeste pärusmaa.
Kuid piiga - kuigi kergejalgne -
ei südame eest pakku saa,"
Mu ema mõtles. Laulis sõdur.
Ja kuni kestis surmapiin
lõi rütmi voodijaluts põdur:
mu ema oli baleriin.
Kui süda tohtrita sul haavast
veab niite valuirvega,
tea: südameist pead jagu saavad,
ja peast saab jagu - kirvega!
Tsvetajeva oli nõukaajal üpris põlatud, aga Stalini viha mind ei peata.
Ta kirjutas põhiliselt oma elupiinadest ja üpris vähe parematest aegadest.
Ta on hetkeseisuga minu lemmikluuletaja, aga seda ütlen ma vist paljude kohta.
Mulle soovitas tema luulet minu issi, kui koos raamatukogus käisime.
Mulle meeldis, kuidas ta oskas hästi koledaid asju ilusaks teha, aga samal ajal need olid ikkagi koledad. See pole vist loogiline. Ta meeldis mulle ka, sest tema elulugu lugedes tundus ta suht badass (palju badassim kui Majakovski, see pugeja).
Ta oskas ka hästi ilusasti asju sõnastada ja Leelo Tungal oskas neid hästi ilusasti tõlkida.
Ma jään hetkel asju korrutama, seega siin on hästi kähku üks luuletus, mille lõpp mu klassijuhatajale ei meeldind:
Läks aknas eha leegitsema.
All soldateid käis mitmes reas.
Ja surisängis ütles ema:
„Sa poisiriideid kandma peaks!
Sest iga tee, mis lai ja valge
on poisikeste pärusmaa.
Kuid piiga - kuigi kergejalgne -
ei südame eest pakku saa,"
Mu ema mõtles. Laulis sõdur.
Ja kuni kestis surmapiin
lõi rütmi voodijaluts põdur:
mu ema oli baleriin.
Kui süda tohtrita sul haavast
veab niite valuirvega,
tea: südameist pead jagu saavad,
ja peast saab jagu - kirvega!
laupäev, 16. november 2019
Luuletusi ja poeeme / Vladimir Majakovski
Majakovski oli vene päritolu luuletaja, kelle aju oli 360 g raskem kui Lenini oma. Tal on palju kauneid luuletusi, mis räägivad armastusest, kommunismist ja Lenini imedest.
Ta suri 1930. aasta 14. aprillil. Ta tappis end ära, aga tegi seda nagu tõeline mängur. Ta lasi endale kuuli rinda, pärast seda, kui oli revolvri ühe padruniga laadinud.
Tema luuletused olid üpris eepilised, näiteks 70-leheküljeline poeem Leninist, tore lugu nõukogude passist ja südamlik pühendus seltsimees Nettele - aurikule ja inimesele.
Minu jaoks sai Majakovski lühikese aja jooksul, kui tema loomingut lugesin, väga südamelähedaseks. Mulle soovitas teda minu armas isake pärast seda, kui avaldasin soovi rohkem luulet lugeda.
Võin üpris enesekindlalt öelda, et just tema on minu uus ikoon, muusa ja lemmikpoeet.
Üks tüütu häälega poisike minu lemmikluuletust lugemas:
https://soundcloud.com/miili-lippus/metallist
Ta suri 1930. aasta 14. aprillil. Ta tappis end ära, aga tegi seda nagu tõeline mängur. Ta lasi endale kuuli rinda, pärast seda, kui oli revolvri ühe padruniga laadinud.
Tema luuletused olid üpris eepilised, näiteks 70-leheküljeline poeem Leninist, tore lugu nõukogude passist ja südamlik pühendus seltsimees Nettele - aurikule ja inimesele.
Minu jaoks sai Majakovski lühikese aja jooksul, kui tema loomingut lugesin, väga südamelähedaseks. Mulle soovitas teda minu armas isake pärast seda, kui avaldasin soovi rohkem luulet lugeda.
Võin üpris enesekindlalt öelda, et just tema on minu uus ikoon, muusa ja lemmikpoeet.
Üks tüütu häälega poisike minu lemmikluuletust lugemas:
https://soundcloud.com/miili-lippus/metallist
pühapäev, 10. november 2019
Nelikvärsid / Umar Hajjam
Umar Hajjam on Pärsia luuletaja umbes 10. sajandist. Ta oli moslem ja suurem osa tema luuletustest on etteheide Jumalale, miks ta võinud veini juua, mis oli vist tema suurim kirg.
Ta oli tol ajal oma koduriigis enda luuletuste poolest üsna skandaalne ja on teada, et ka paljud neist olid varastatud.
Mulle meeldis see luulekogu. Seal polnud liialt hingelisust ja luuletused polnud liialt pikad (ilmselt sellepärast, et need olid nelikvärsid). Mulle tavaliselt ei meeldi vanameesteluule, aga see vanamees oli isegi sümpaatne. Või vähemalt tema luuletused olid.
Ma lugesin seda põhiliselt, sest kirjanduses (tunnis, ma mõtlen) oli vaja ja mu sugulane oli sellest rääkinud kui millestki hästi vahvast.
Ma pole ka varem kuulnud ühestki moslemist alkohoolikust, seega see oli suht vahva.
Okei, ma ei oska midagi rohkem öelda, seega siin on üks tema luuletustest:
Ta oli tol ajal oma koduriigis enda luuletuste poolest üsna skandaalne ja on teada, et ka paljud neist olid varastatud.
Mulle meeldis see luulekogu. Seal polnud liialt hingelisust ja luuletused polnud liialt pikad (ilmselt sellepärast, et need olid nelikvärsid). Mulle tavaliselt ei meeldi vanameesteluule, aga see vanamees oli isegi sümpaatne. Või vähemalt tema luuletused olid.
Ma lugesin seda põhiliselt, sest kirjanduses (tunnis, ma mõtlen) oli vaja ja mu sugulane oli sellest rääkinud kui millestki hästi vahvast.
Ma pole ka varem kuulnud ühestki moslemist alkohoolikust, seega see oli suht vahva.
Okei, ma ei oska midagi rohkem öelda, seega siin on üks tema luuletustest:
Ma joobunult veinimajast mööda läksin eile
ja taati nägin kannu tühjendamas eile.
Ma küsisin talt: "Kas sa jumalat ei karda?"
Ta ütles: "Joo, sest jumal andeks annab meile!"
kolmapäev, 6. november 2019
Antikristus
„Antikristus”/ „Vastkristlane” (Nietzche) on üks vahva raamat. Raamat käib ümber kristluse ja selle paljude vigade ümber. Jah, ta kõlab terve raamatu vältel nagu sotsiopaat, aga ei saa kirjutada 70 lehekülge sellest, kui lollid inimesed on, et nad kristluse üle võtsid, ilma et see kõlaks nagu sotsiopaadi kirjutis.
Minule isiklikult tegi natuke muret see, et ma natuke nõustusin Nietzche argumentidega, aga selles on süüdi ainult halb iseloom.
Aga, see raamat on kohutavalt tõlgitud (U. L., G. Vildti kirjastus Tallinnas). Ma pole kunagi varem näinud, et päriselt välja antud raamatus oleks kokku- ja lahkukirjutamisel nii palju vigu.
LISA: Mulle tuli meelde, et õigekirjareeglid on kokku- ja lahkukirjutamisel muutunud ja toimetus polnud ikkagi puruloll.
Ma olen ka natuke pettunud, et kui ma koolis seda lugesin, ei küsinud ükski õpetaja, mida ma loen. Ma käin katoliiklikus koolis ja absoluutselt keegi ei küsinud isegi niisama "hei, missa loed?" (lol).
See oli mul terve saksa keele tunni laua peal, nähtavas kohas. Õpetaja nägi, et mul on raamat. AGA ta ei küsinud minult mitte midagi. Mul oli ükskord elus hea vastus küsimusele "mida sa loed?" ja keegi ei küsinud minult mitte midagi.
Järgmine kord võtan ma kommunistliku partei manifesti kaasa.
Minule isiklikult tegi natuke muret see, et ma natuke nõustusin Nietzche argumentidega, aga selles on süüdi ainult halb iseloom.
Aga, see raamat on kohutavalt tõlgitud (U. L., G. Vildti kirjastus Tallinnas). Ma pole kunagi varem näinud, et päriselt välja antud raamatus oleks kokku- ja lahkukirjutamisel nii palju vigu.
LISA: Mulle tuli meelde, et õigekirjareeglid on kokku- ja lahkukirjutamisel muutunud ja toimetus polnud ikkagi puruloll.
Ma olen ka natuke pettunud, et kui ma koolis seda lugesin, ei küsinud ükski õpetaja, mida ma loen. Ma käin katoliiklikus koolis ja absoluutselt keegi ei küsinud isegi niisama "hei, missa loed?" (lol).
See oli mul terve saksa keele tunni laua peal, nähtavas kohas. Õpetaja nägi, et mul on raamat. AGA ta ei küsinud minult mitte midagi. Mul oli ükskord elus hea vastus küsimusele "mida sa loed?" ja keegi ei küsinud minult mitte midagi.
Järgmine kord võtan ma kommunistliku partei manifesti kaasa.
reede, 25. oktoober 2019
Norra Mets
„Norra mets” (Haruki Murakami) räägib Watanabest, kes kolib Tokyosse, et minna ülikooli. Keskkoolis teeb tema parim sõber Kizuki suitsiidi, jättes maha oma tüdruksõbra Naoko. Watanabe ja Naoko jäävad suhtlema. Watanabe käib ülikoolis, elab ühikates, sõbruneb Midoriga, kellega ta saab üpris lähedaseks.
Watanabe ja Naoko armuvad, kuid Naokol on Kizuki surma tõttu probleemid. Pärast Naoko kahekümnendat sünnipäeva viiakse ta psühhiaatriahaiglasse mägedes.
Watanabe käib tal seal külas ja hakkab suhtlema ka Watanabe toakaaslase Reikoga.
Mulle üldiselt meeldis see raamat, aga mind natuke häiris see, et seal olid hästi detailsed seksistseenid ja ma viibisin neid lugedes bussis koos oma koolikaaslaste ja õpetajatega. Ma pidin ka pidevalt mõtlema sellele, kuidas mu tädi neid tõlkis.
See meenutas ka seda, kuidas mu klassivend masturbeerimisest klassichatti kirjutas.
Jällegi, see oli väga erinev lääne kirjandusest. Seal oli ka palju jaapani suitsiidikultuurist, mis on erinev (keskmiselt 30 000 enesetappu aastas).
Mulle tegelikult väga meeldis see raamat.
See on vist kõik.
Watanabe ja Naoko armuvad, kuid Naokol on Kizuki surma tõttu probleemid. Pärast Naoko kahekümnendat sünnipäeva viiakse ta psühhiaatriahaiglasse mägedes.
Watanabe käib tal seal külas ja hakkab suhtlema ka Watanabe toakaaslase Reikoga.
Mulle üldiselt meeldis see raamat, aga mind natuke häiris see, et seal olid hästi detailsed seksistseenid ja ma viibisin neid lugedes bussis koos oma koolikaaslaste ja õpetajatega. Ma pidin ka pidevalt mõtlema sellele, kuidas mu tädi neid tõlkis.
See meenutas ka seda, kuidas mu klassivend masturbeerimisest klassichatti kirjutas.
Jällegi, see oli väga erinev lääne kirjandusest. Seal oli ka palju jaapani suitsiidikultuurist, mis on erinev (keskmiselt 30 000 enesetappu aastas).
Mulle tegelikult väga meeldis see raamat.
See on vist kõik.
pühapäev, 13. oktoober 2019
Köök
"Köök" (Banana Yoshimoto) sisaldab kahte lugu: "Köök" ja "Moonlight shadow".
"Köök" räägib Mikage Sakuraist, kes on umbes 20-aastane naine, kelle vanemad on surnud ja kes elab koos oma vanaemaga, kuni vanaema sureb. Pärast tema vanaema surma peab Mikage nende ühisest korterist välja kolima. Yuichi Tanabe, kes on tema vanaema sõber ja Mikage ülikoolikaaslane, pakub, et Mikage kolib tema ja tema ema Erikoga kokku.
Raamat enamjaolt räägib Mikage elust Yuichi ja Erikoga.
"Moonlight shadow" räägib Satsukist, kes on umbes 18-aastane tüdruk, kelle poisssõber Hitoshi oli hiljuti autoõnnetuses surnud. Satsuki ei suuda pärast Hitoshi surma korralikult magada ja hakkab varahommikuti jooksmas käima. Ühel hommikul kohtab ta Urarat, kellega areneb tal (mingil määral) sõprus.
Hitoshil oli ka vend - Hiiragi. Hiiragi kaotas Hitoshiga samas õnnetuses oma tüdruksõbra - Yumiko.
Satsuki ja Hiiragi üritavad kahekesi nende surmast üle saada.
Sellest on vändatud ka 1997. aastal film, aga ma pole veel leidnud kohta, kust seda vaadata.
Mulle meeldis see raamat, kuna ma polnud varem jaapani kirjandust lugenud ja see on üsna erinev lääne kirjandusest. Lisaks mulle meeldis, et mõlemad lood olid kirjutatud naise perspektiivist ja rääkisid lähedase surmast üle saamisest. Need lood polnud ainult armumisest, vaid üleüldiselt elus hakkama saamisest ja sellest kõigest kirjutati minu jaoks realistlikumalt, kui ma varem lugenud olen.
Mulle soovitas seda raamatut ema, kuna mu tädi oli selle jaapani keelest tõlkinud ja emale tundus, et võiksin seda lugeda.
"Köök" räägib Mikage Sakuraist, kes on umbes 20-aastane naine, kelle vanemad on surnud ja kes elab koos oma vanaemaga, kuni vanaema sureb. Pärast tema vanaema surma peab Mikage nende ühisest korterist välja kolima. Yuichi Tanabe, kes on tema vanaema sõber ja Mikage ülikoolikaaslane, pakub, et Mikage kolib tema ja tema ema Erikoga kokku.
Raamat enamjaolt räägib Mikage elust Yuichi ja Erikoga.
"Moonlight shadow" räägib Satsukist, kes on umbes 18-aastane tüdruk, kelle poisssõber Hitoshi oli hiljuti autoõnnetuses surnud. Satsuki ei suuda pärast Hitoshi surma korralikult magada ja hakkab varahommikuti jooksmas käima. Ühel hommikul kohtab ta Urarat, kellega areneb tal (mingil määral) sõprus.
Hitoshil oli ka vend - Hiiragi. Hiiragi kaotas Hitoshiga samas õnnetuses oma tüdruksõbra - Yumiko.
Satsuki ja Hiiragi üritavad kahekesi nende surmast üle saada.
Sellest on vändatud ka 1997. aastal film, aga ma pole veel leidnud kohta, kust seda vaadata.
Mulle meeldis see raamat, kuna ma polnud varem jaapani kirjandust lugenud ja see on üsna erinev lääne kirjandusest. Lisaks mulle meeldis, et mõlemad lood olid kirjutatud naise perspektiivist ja rääkisid lähedase surmast üle saamisest. Need lood polnud ainult armumisest, vaid üleüldiselt elus hakkama saamisest ja sellest kõigest kirjutati minu jaoks realistlikumalt, kui ma varem lugenud olen.
Mulle soovitas seda raamatut ema, kuna mu tädi oli selle jaapani keelest tõlkinud ja emale tundus, et võiksin seda lugeda.
laupäev, 21. september 2019
Suveöö unenägu
Shakespeare'i komöödia "Suveöö unenägu" räägib Lysandri ja Hermia ning Demetriuse ja Helena vahel olevast armuneliknurgast; Quince'i, Bottomi, Flute'i, Snouti, Starvelingi ja Snugi näidendist hertsoginnale ja haldjatest ning nende kunigannast Titaniast.
Ma tahaks ka rohkem näidendeid lugeda, seega neid võib mulle soovitada.
See on tore näidend. Ma tahtsin Sheakspeare'i lugeda ja alustasin alguses "Othello" lugemist, aga see oli liiga tüütu ja "Hamlet" tundus liiga basic, seega ma hakkasin "Suveöö unenägu" lugema.
Ma ei oska eriti midagi muud selle kohta öelda. Oleksin võib-olla valmis minema seda teatrisse vaatama.
Ma tahaks ka rohkem näidendeid lugeda, seega neid võib mulle soovitada.
See on kõik.
teisipäev, 13. august 2019
Kirgas lind
"Kirgas lind" (Jerzy Kosinski) räägib poisist, kes saadetakse Teise maailmasõja eest maale pakku. Ta saadetakse alguses ühe vanatädi juurde, kes aga sureb ja sellletõttu peab poiss külast külla liikuma ja üritama leida elukohta. Aga kuna tal on tumedad silmad ja juuksed, peetakse teda pidevalt juudiks või mustlaseks ja tahetakse Saksa võimudele üles anda.
Mulle meeldis see raamat, kuna ma pole eriti Teise maailmasõja kohta lapse perspektiivist kuulnud. Raamatus oli küll üsna palju vägivaldseid kohti (näiteks mölder koukis künnipoisi silmad välja, kuna arvas, et künnipoiss magas ta naisega; saksa sõdurid vägistasid terve küla naisi, samal ajal, kui poiss end vaarikapõõsas peitis.) Vägivald küll mind niivõrd ei häirinud, aga võimalik, et teisi see häirib.
Raamat põhineb autori mälestustel, seega see ei tohiks väga kaugel reaalsusest paikneda.
Mulle see raamat üldiselt meeldis. Oli paar ebamugavat kohta, aga nendest sai üsna kiiresti üle.
See on kõik.
Mulle meeldis see raamat, kuna ma pole eriti Teise maailmasõja kohta lapse perspektiivist kuulnud. Raamatus oli küll üsna palju vägivaldseid kohti (näiteks mölder koukis künnipoisi silmad välja, kuna arvas, et künnipoiss magas ta naisega; saksa sõdurid vägistasid terve küla naisi, samal ajal, kui poiss end vaarikapõõsas peitis.) Vägivald küll mind niivõrd ei häirinud, aga võimalik, et teisi see häirib.
Raamat põhineb autori mälestustel, seega see ei tohiks väga kaugel reaalsusest paikneda.
Mulle see raamat üldiselt meeldis. Oli paar ebamugavat kohta, aga nendest sai üsna kiiresti üle.
See on kõik.
reede, 7. juuni 2019
Kerjus ja jänes
Tuomas Kyrö kirjutatud "Kerjus ja jänes" räägib lugu Rumeeniast inimkaubanduse tõttu Soome sattunud Vatanescust ja Töölö põõsastikust leitud jänesest.
Vatanescu satub Soome tänu Jegor Kugari pakutud ehitustööotsale. Jegor Kugar viib ta Rumeeniast Soome ja pakub talle seal mõneks ajaks tööd ja peavarju.
Vatanescu pääseb sealt välja 300-eurone (vale)rahatäht taskus.
Vatanescu leiab põõsast küüliku, kelle ta võtab edaspidi kõikjale kaasa. Koos satuvad nad nii EMOsse, (kust küülik kisa saatel ära aetakse) hiinakasse, kus Vatanescu saab teada, et 300-euroseid pole olemas, Lapimaale marju korjama ja paksu soomlase sauna.
Vatanescu tahab lihtsalt oma pojale Miklosele jalgpallisaapaid kinkida.
Mulle enam-vähem meeldis see raamat. Mõned kohad olid natuke igavad. Mõned tegelased natuke nilbed. Näiteks Jegor Kugar, keda ka kirjeldati natuke rõveda vanamehena, kes magab igal nädalavahetusel mõne uue naisega ja pärast räägib sitta nende "kehavõlude" ja nende vigade kohta.
Mulle meeldis see, et kõik oli läbi Vatanescu vaatepunkti (ja paar peatükki läbi Jegor Kugari). Terves raamatus olid ainult tema mõtted, aga samal ajal jutustas seda keegi kolmas isik.
Vatanescu satub Soome tänu Jegor Kugari pakutud ehitustööotsale. Jegor Kugar viib ta Rumeeniast Soome ja pakub talle seal mõneks ajaks tööd ja peavarju.
Vatanescu pääseb sealt välja 300-eurone (vale)rahatäht taskus.
Vatanescu leiab põõsast küüliku, kelle ta võtab edaspidi kõikjale kaasa. Koos satuvad nad nii EMOsse, (kust küülik kisa saatel ära aetakse) hiinakasse, kus Vatanescu saab teada, et 300-euroseid pole olemas, Lapimaale marju korjama ja paksu soomlase sauna.
Vatanescu tahab lihtsalt oma pojale Miklosele jalgpallisaapaid kinkida.
Mulle enam-vähem meeldis see raamat. Mõned kohad olid natuke igavad. Mõned tegelased natuke nilbed. Näiteks Jegor Kugar, keda ka kirjeldati natuke rõveda vanamehena, kes magab igal nädalavahetusel mõne uue naisega ja pärast räägib sitta nende "kehavõlude" ja nende vigade kohta.
Mulle meeldis see, et kõik oli läbi Vatanescu vaatepunkti (ja paar peatükki läbi Jegor Kugari). Terves raamatus olid ainult tema mõtted, aga samal ajal jutustas seda keegi kolmas isik.
pühapäev, 19. mai 2019
Tagasi Bridesheadi
Evelyn Waugh kirjutatud teos "Tagasi Bridesheadi" räägib 1920. aastate Inglismaal Oxfordi ülikoolis õppivatest Charles Ryderist ja Sebastian Flyte'ist. Teos keerleb ümber Sebastiani ja Charlesi suhte, Sebastiani alkoholismi ja Charlesi suhtest Sebastiani perekonnaga. Charles ei suuda pärast Sebastiani alkoholismi süvenemist ja Inglismaalt pagemist nende suhtest loobuda.
Raamatus on ka palju juttu Flyte'ide perekonna katoliiklikust
kasvatusest, Sebastiani ja tema õe Julia usukaotusest kui ka Sebastiani
usu taasleidmisest.
Raamatust on vändatud 2008. aastal film, mis oli ka üpris hea.
Raamatust on vändatud 2008. aastal film, mis oli ka üpris hea.
Minu jaoks oli raamatus palju vihjeid Sebastiani ja Charlesi vahel olevale romantilisele suhtele, aga kuna raamatu väljaandmise ajaperioodil oli homoseksuaalsus illegaalne, pole seda raamatus välja öeldud.
Minule soovitas seda raamatut mu tädi, kes arvas, et mulle see lugu meeldiks.
Tal oli ka õigus, mulle väga meeldis see raamat. Mitte ainult sellepärast, et see räägib homoseksuaalsusest ajaloos, vaid ka sellepärast, et teose autor oskas kirjutada terve selle loo nii kaasakiskuvaks, et kahju oli raamatut käest panna.
Minu arust oli huvitav ka see, et loo (väidetav) peategelane ja jutustaja oleks nagu olnud kõrvaltegelane omaenda elus.
Ainsad asjad, mis mulle selle raamatu juures ei meeldinud, olid kõik need korrad, kui Charles (ja vahel ka Sebastian) midagi lolli tegi.
Samuti häiris mind see, kui mulle ebameeldivad inimesed seda raamatut kiitsid (aga see on vist ainult minu süü (või kas ikka on?)).
Samuti häiris mind see, kui mulle ebameeldivad inimesed seda raamatut kiitsid (aga see on vist ainult minu süü (või kas ikka on?)).
Tellimine:
Postitused (Atom)