Jumalaga

Kuna kätte hakkab jõudma kevad/loovtööde kaitsmine, lõpetan oma loovtöö praktilise osa ehk selle blogi.
 Võimalik, et postitan siia kunagi veel midagi, aga kuni mai alguseni pole siit ilmselt midagi loota.

 Oli meeldiv,
 Miili

american beauty / Sveta Grigorjeva

Sveta Grigorjeva on eesti-vene luuletaja, koreograaf ja tantsija. Ta debüteeris luuletajana 2012. aastal Vikerkaares ja Värskes Rõhus.
 Tema luule on (vähemalt minu arvates) üpris modernne ja otsekohene.
   Ma tegelikult ei oska tema elu kohta eriti midagi öelda, kuna ta on veel elus ja tema biograafiat ei kirjutatud raamatu lõppu ja ma ei taha tema luuletusi (selle blogi lugejale)  liialt spoilida.

Mulle andis selle luulekogu minu sõber(!), kes luges seda, kuna ka tema (minu klassi- ja hingekaaslasena) pidi klassile luulekogu tutvustama. Ta oli mulle novembrist saati lubanud, et annab mulle ka lugeda, pärast hinde saamist  ja siis ta veebruaris esitaski ära ja sai hinde ja puha.
 Mulle väga meeldis see luulekogu, kuna ma suht relaten autoriga ja ma pole varem nii palju vist ühegi luuletajaga relatend.

Ok, ma siis natuke spoilin luulekogu:

EEPOS
(work in progress)

kui me väikevennaga kord tülitsesime-
erudiit nagu ta on - küsis
ta mult mitu meetrit munni pidin imema
et saada nii head tagasisidet
oma luulele
ja noh hakkasingi mõtlema
kellel ma siis kõigil pidin imema:
algas see vist lauri eesmaast
(kui mu mälu mind ei peta)
siis imesin carolina pihelgasel
endalegi ootamatullt imesin ka
kajar pruulil ja
isegi märt väljatagal
edasi läks juba kõik nagu lepase reega:
imesin maarja kangrol
imesin katrina helsteinil
imesin rein raual
imesin jürgen roostel
imesin peeter sauteril
imesin peeter helmel
imesin marek tammel
imesin heili sibritsal
imesin juhan raual
imesin igor kotjuhil
imesin mart kanguril
imesin hasso krullil
imesin rebekka lotmanil
imesin jan kausil
imesin andrei hvostovil
imesin helena läksil
imesin kelly turgil
ja isegi eda ahil
ja isegi eda ahil
imesin ka karl-martin sinijärvel
(kusjuures ma polnud ainus)
imesin paljudel noortel poistel ja eriti
noortel ilusatel tüdrukutel
imesin nii palju et ühte luuletusse
nii palju nimesid ära ei mahu
imesin nii et meri oli põlvili
ja valge imesin nii et maa oli silme eest
õrnroosa ja kui ma surnud pole
imen siiamaani ja
jah
imeb naisluuletaja imeb
aga mitte(:)kivisildnikul ja
kunnusel

(mul on ka standardid
eksole)

Loomaaialugu

"Loomaaialugu" (Edward Albee) on näidend ühes vaatuses, mis võtab aset kahel pingil New Yorkis Central Parki põhjaosas. Loos on kaks tegelast: Peter ja Jerry.
 Lugu algab, kui Jerry hakkab Peteriga (kes on talle täiesti võõras) pargis rääkima. Peter alguses ei taha eriti, aga siiski annab järele.
Nad räägivad ja räägivad, ja lõpuks läheb kogu see lugu läheb lõpuks hästi sürriks ja vahvaks.

Ma lugesin seda näidendit, kuna Willem Herbots, kes on üks Belgia näitleja, oli teinud "Kes kardab Virginia Woolfi" (mida ma ka tegelikult lugesin, a mulle meeldis see natuke rohkem), seega ma laenutasin kogumiku Edward Albee näidendeid.
 Mulle meeldis see näidend. Mulle meeldis selle absurdsus ja siis meeldisid mulle Jerry monoloogid ka.
  101/10 läheks teatrisse vaatama.

Giovanni tuba

"Giovanni tuba" (James Baldwin) räägib ameeriklasest nimega David, kes elab Pariisis ja tema keerulisest armastusloost Giovanniga. Loomulikult on seal vahvad faktorid nagu Davidi kihlatu - Hella, Davidi ja Giovanni nõmedad sõbrad, vaesus ja Davidi keeruline suhe oma isaga.

  "Giovanni tuba", anti välja 1956. aastal (13 aastat enne Stonewalli).

Mulle väga meeldis see raamat. Mulle väga meeldib Baldwini kirjutusstiil ja mulle jättis tugeva mulje kogu loo sisu. Ma pole ka varem lugenud midagi nii varast, kus käsitletaks avalikult homoseksuaalsust.

 Mulle soovitas seda raamatut mu isa peale Tode "Piiririigi" lugemist, kuna need olid mingis mõttes sarnased, vähemalt see vorm ja huumor ja kõik see.

Muideks, ma ei oska kunagi proosa juures midagi lõpetuseks  kirjutada, seega ma lõpetan siin.

Etüüd punases

"Etüüd punases" (Arthur Conan Doyle) räägib detektiiv Sherlock Holmesi ja tema boyfriend John Watsoni seiklusest lahendades suurt mõrvajuhtumit.
Sherlock Holmes on otseloomulikult suurim geenius sel maamunal, keda keegi meist kunagi teadnud on. John Watson on seevastu tagasihoidliku eluviisiga, tugev, kuid räsitud sõjaarst. Koos nad teevad Dünaamilise Duo.

Ma lugesin seda raamatut kohustusliku kirjandusena ja ma vihkasin seda. Ma pole kindel, kas ma vihkasin seda, kuna ma vihkan krimkasid või sellepärast, et ma vihkan kohustuslikku kirjandust ja tekitasin endale seetõttu eelarvamused, mis lugemist segasid. Igaljuhul, pole ma ammu mõnda raamatut nii palju vihanud.  Asi pole selles, et see oleks halvasti kirjutatud või midagi sellist, vaid selles, et see ei tekitanud minus absoluutselt mingit tunnet või mõtet peale selle, et ma oleks palju parem inimeste tapmises.
 Pärast selle lugemist oli mul ka tore unenägu, kus ma tapsin kaks inimest. Ja mina ei jäänud politseile vahele. Ma olen tegelikult sellele ka varem mõelnud, ja ma olen üpris kindel, et mina saaks mõrvadega paremini hakkama, kui mõni teine mõrvar.

Ma päris ausalt EI ole sotsiopaat ega midagi. Kellegi mõrvamine on mu moraalide vastu, ükskõik kui palju ma mõnda inimest vihkaks. Ma olen sel teemal lihtsalt palju mõelnud.

Little Women / Väikesed Naised

"Little Women" (Louisa May Alcott) räägib Marchi perekonna tütardest, nende emast ja sõpradest, kes elavad Ameerika kodusõjaaegses (kus nende isa parasjagu võitleb) New Englandis.
Kokku on neli tütart: Meg, Jo, Beth ja Amy. Iga peatükk on lugu nende tegudest ja igal peatükil on mingi moraal.
 See raamat põhineb Alcotti enda perel ning suhetel, seega see on suht vahva.

Ma lugesin seda raamatut, kuna selle põhjal tuli äsja välja film, mis sai palju auhindu (ja kus mängisid Timothee Chalamet ja Florence Pugh), ja see meeldis mulle väga.
Ma olin selle raamatu ka kunagi laenutanud, aga siis ma ei jõudnud seda lugeda.
 Mulle meeldis selle raamatu juures ilmselt kõige rohkem, kuidas nad kõik omavahel suhtlesid ja kõigi nende tegelaste erinevused.
 Seda raamatut loetakse ka üpris revolutsiooniliseks, kuna selle andis välja  naisautor 19. sajandil ning see rääkis päriselulistest suhetest ja juhtumistest.
Kokkuvõtteks: suht lemmar.

Hooaeg põrgus; Illuminatsioonid / Arthur Rimbaud

Arthur Rimbaud oli 19. sajandi prantsuse luuletaja. Ta sündis vaesuses ja tema isa oli tihti kodust ära, aga 14-15-aastaselt hakkas ta luuletusi kirjutama.
 16-aastaselt jooksis ta kodust ära Pariisi ja hakkas seal Baudelaire'ist inspireerituna luuletusi kirjutama. Ta keeldus kooli tagasi minemast ja jõi absinti.
 Pärast Prantsuse-Preisi sõda tema luulelaad muutus ja ta hülgas "subjektiivse luule".
  1871. aastal kohtas ta Paul Verlaine'i, kes jättis oma raseda naise maha, et Rimbaud'ga käima hakata. Neil oli hästi tormiline suhe, mis lõppes sellega, et Verlaine tulistas Rimbaud'd randmesse.
  1891 arvas ta, et tal on põlves liigesepõletik, arstid pidasid seda millekski muuks ja amputeerisid tema jalad. Lõpuks oli tal ikkagi luuvähk. Ta suri Marseille's 10. novembril 1891 kell kaks öösel.

Tõlkis Lauri Leesi.

Mulle andis selle raamatu isa, kui ma talle oma tulevastest eluplaanidest rääkisin.
 Mulle meeldis tema töö, aga mul oli veits raskusi tähelepanuga, mis on ilmselgelt ainult minu süü.
 Rimbaud´l oli hästi lahe sõnakasutus ja viis asju kirjeldada.
Ma ei oska midagi muud peale selle öelda, et ma tahaks ka nüüd natuke absinti juua.

Siin on üks luuletus ka:

ÄRKVELOLEK

        

 I

See on helge jõudehetk, ei palavikku ega ängistust voodis või aasal.

See on sõber, ei kirglik ega väeti. Sõber.

See on armastaja, ei vaevaja ega vaevatud. Armastaja.

Õhk ja maailm, mida ei otsita. Elu.

"See oligi siis see?"

"Ja unelm jahtub"

II

Valgus pöördub tagasi ehitise üldplaanile. Saali mõlemas otsas 

mingid dekoratsioonid, harmoonilised kõrgendusedsaavad üheks.

Sein ärkvelolija vastas on psühholoogiline friisijuppide, atmosfääri-

ribade ja geoloogiliste nihete jada. Pingeline ja üürike unelm tunde-

puhanguist igat liiki olenditega kõikvõimalikes olenguis.

Tubakapood; Álvaro de Campose viimased luuletused / Fernando Pessoa

Fernando Pessoa oli varajase (või keskmise) 20. sajandi portugali luuletaja, proosakirjutaja, filosoof, tõlkija ja kirjanduskriitik.
Ta on tuntud oma viie heteronüümi poolest (lollide jaoks pseuonüümid), kellest üks oli ka insener Álvaro de Campos.
Ta oli (tänapäeva mõistes) üks kõige ikoonilisematest portugalikeelsetest luuletajatest.
Oma eluajal polnud ta otseselt põlatud, aga tema loomingut just ülemäära ka trükkida ei tahetud.

Tõlkis muideks Tõnu Õnnepalu (😎).

Mulle soovitas Pessoad mu isa ja iga kord, kui ta seda mu toas nägi, küsis ta: "Kuule, kas sa Pessoad oled lugenud?" See polnud just hüsteeriliselt naljakas, aga polnud viga (ma sain hiljuti teada, et see on "Sügisballi" reference).
Mulle ta enam-vähem meeldis. Ta polnud just minu maitse, aga kohutav ka polnud.
Ta luule on hästi vabavärsiline, seega veits igav, aga tegelikult mitte eriti. See on tegelikult ikkagi päris vahva.

Ma ei oska rohkem tema kohta rääkida ja siin on üks luuletus:

Oh! Olla ükskõikne!
Eks just ükskõiksuse kõrgusest
valitse isandate isandad maailma.

Iseendastki mitte hoolida!
Eks just selle sõltumatuse kõrgusest
valitse meistrid meistrid maailma.

Unustada ära oma olemasolugi!
Eks just selle unustuse kõrgusest
valitse jumalate jumalad maailma.

(Ma ei kuulnud, mis sa ütlesid...
Ma kuulsin ainult muusikat ja sedagi mitte eriti...
Kas sa mängisid ja rääkisid samal ajal?
Jah, mulle tundub, et sa mängisid ja rääkisid samal ajal...
Kellega?
Kellegagi, kelles kesk maailma und kõik jõuab lõpule...)

Luulet / William Butler Yeats

William Butler Yeats oli 20. sajandi iiri luuletaja. Ta on võitnud Nobeli kirjanduspreemia.
Tema luules on hästi palju sümboleid ja värke-särke. Hästi palju tema luulet sisaldab iiri mütoloogiat ja folkloori.
Kui Yeats vanemaks jäi, muutusid tema stiil ja luuletuste sisu hästi drastiliselt. Mulle meeldis see, mida ta nooremana kirjutas, rohkem.

Eesti keelde on tema tema luulet tõlkinud Ants Oras ja Märt Väljataga.

Mina leidsin selle luulekogu oma riiulist, kui ma otsisin mõnda mitte-eestlasest luuletajat. Mulle üldiselt meeldis ta looming, aga mul kulus luulekogu lugemiseks hästi kaua aega ja suurema osa sellest seisis raamat mul kapi peal.
Kui ma esimest luuletust lugesin, olin ma suures vaimustuses, aga pikapeale meeldisid ta luuletused  mulle natuke vähem.
Mulle meeldis ka eestikeelne tõlge rohkem kui originaalsed  tekstid (inglisekeelsed). Võimalik, et eestikeelsed olid mulle veidi arusaadavamad, aga inglise keeles neil polnud eriti värsivormi ega rütmi ja see võtab minu jaoks luulelt natuke selle lõbu või võlu ära.
Nende lugemiseks peab ka hästi kindel meeleolu olema, mida mul alati polnud, aga alati kui mul see meeleolu oli, sattusin ma neist hästi suurde vaimustusse.

Siin on see esimene luuletus, mis mulle kõige rohkem meeldis:

Down by the salley gardens my love and I did meet:
She passed the salley gardens with little snow-white
  feet.
She bid me take love easy, as the leaves grow on
  the tree.
But I, being young and foolish, with her would not
  agree.
In a field by the river my love and I did stand.
And on my leaning shoulder she laid her snow-white
  hand.
She bid me take life easy, as the grass grows on the
  weirs;
But I was young and foolish, and now am full of
tears.
---
Kord armsamaga kokku sain pajude alleel;
Ta lumivalgeil jalgel käis pajude all teel.
Ta ütles, arm on lihtne kui vitsast paju tõus;
Kuid olin noor ja rumal ja ma ei olnud nõus.

Kord armsamaga seisin ma luhal ääres jõe,
Mu õlale ta toetas siis lumivalge käe.
Ta ütles, et elu on lihtne kui rohu kasvupüüd;
Kuid olin noor ja rumal - on nutt mul varuks nüüd.

(Down by the Salley Gardens)
(Pajude alleel)

Piiririik

"Piiririik" (Emil Tode/Tõnu Õnnepalu) räägib autori kirjadest tema kallimale Angelole. Kirjad räägivad põhiliselt Õnnepalu elust ja tööst Pariisis, tema lapsepõlvest Eestis ja tema suhtest Franziga.

Mulle andis selle raamatu mu ema, kuna ta arvas, et äkki ma tahaks eesti geiromaane ka lugeda.
Mulle väga meeldis see raamat, mitte ainult sellepärast, et see on eesti geiromaan, vaid ka seetõttu, et mulle meeldis, kuidas seal asju kirjeldati ja "jutuvestja" (ma ei leidnud hetkel paremat sõna) oli väga enesteadlik. Või ta sai alati aru, kui küüniline või silmakirjalik või mida iganes ta oli.
Ma mingil määral ka samastusin temaga. Ma tegelikult vihkan, kui inimesed seda ütlevad, et nad ennast (selles) raamatus ära tundsid, aga mul vist natuke oli nii.

See oli ka üpris julge anda 1993. aastal välja raamat, mis räägib avalikult homoseksuaalsusest, arvestades seda, kuidas 2020. aastal meie ministrid flexivad riigikogu ees sellega, kuidas nad nooruses pededele peksa andsid.

Okei, see on kõik.

Väikeste asjade jumal

Arundhati Roy teos „Väikeste asjade jumal" räägib kaksikutest Rahelist ja Esthast, nende ema Ammust, nende nõo Sophie Moli surmast ja kaksikute taaskohtumisest 23 aastat hiljem.
See põhineb ka Arundhati Roy enda lapsepõlvel ja tal kulus aastaid selle kirjutamiseks.

Mulle andis selle raamatu mu ema, kui ma "midagi head" tahtsin lugeda.
Mulle meeldis see raamat ja kuidas see kirjutatud oli ja selle tugev emotsionaalsus/mitteemotsionaalsus.
See oli ka huvitav, kuna ma pole varem lugenud ühtki teost, kus tegevus toimub Indias ja kus räägitakse selle riigi vaesusest ja segregatsioonist ja muid õudustest/toredustest.
Seda kõike vaadati ka lapse pilgu läbi, seega see oli aega-ajalt kohati julm ja see oli suht vahva.

See on hetkel ilmselt üks mu lemmikraamatuid.
Ma ei oska midagi muud öelda.

Testament / François Villon

François Villon oli 15. sajandi prantsuse luuletaja, hulgus ja varas. Ta sündis samal aastal, kui põletati Jeanne d'Arc (1431), ja käis natuke aega  Pariisi ülikoolis.  Tema ülejäänud elust on teada ainult tänu tema luulele ja kohtuprotokollidele
Tema luulet tõlkisid muidu eesti keelde Urmas Tõnisson, Ain Kaalep, Joel Sang(!), Udo Uibo, Emil Urbel, Linnar Priimägi, Märt Väljataga ja Johannes Semper.

Ma lugesin seda raamatut, kuna minu vennas tutvustas seda kirjanduse tunnis (mina tutvustasin Hajjami) ja ma tahtsin ka seda lugeda.
Mulle väga meeldis tema luule, kuna mina tahaksin ka olla 15. sajandi boheemlaslik hulgus, kogemata kaklustes preestreid tappa ja armuvalusid taludes testamente kirjutada.
Võib-olla meeldis mulle ka tema luuletuste skandaalsus, kui seda saab selleks nimetada, see on vist pigem, et kui mina ja mu vend neid oma vanematele ette lugesime nad naersid (ja natuke nutsid) selle üle, kui hukka läinud me  oleme.

Siin on üks värss, mille ma ümber kirjutada viitsin:

Ta võppub, kahvatu kui lina, 
jäik iga kõõlus on kui tikk,
kael paistetab ja kärbub nina
ja üles tursub soonestik.
Kas naiseihu ümarik
ja pehme, hääbud samaviisi?
Jah, kui ei vii just mingi trikk
sind elusana paradiisi.

Vari ja viiv / Doris Kareva

Doris Kareva on eesti luuletaja ja tõlkija.
Ma ei tea tema kohta kuigi palju, kuna ta on veel elus ja ilmselt ei viitsinud ta luulekogule oma elulugu lõppu kirjutada.
Mul pole midagi huvitavat tema kohta siia veel kirjutada, seega lähme kohe asja juurde.

Kui ma hakkasin tema luuletusi lugema, ei meeldinud need mulle eriti ja need olid veits tüütud. Enam-vähem kõik luuletused olid suht okei algusega ja lõppesid tüütu hingelisusega, aga siis sattusin ma üksinda Tallinnasse ja mul oli kolm tundi (ülemäärast) vaba aega ja ma läksin kohvikusse. Kohvikus pidin ma seda lugema, kuna see oli ainus raamat, mis mul kaasas oli.
Mulle hakkas see kohvikus istudes üha enam meeldima, kuna mulle meeldis tema luule meeleolu ja ma olin parasjagu ka natuke kurb/väsinud/veider.
Mulle meeldis ka selline "oh, armuda!" vibe, mida nad väljendasid See oli natuke imelik kogemus, tekitas tunde osta endale veider märkmik ja pastakas (et märkmikusse midagi kirjutada ja olla hästi artsy oma kõrvaklappide ja number liiga suurte pükstega).
See lugu lõppes sellega, et raamat sai läbi, müts jäi kohvikusse ja kõrvaklapid läksid katki, siis ma ostsingi endale märkmiku.

Kuna ma olen nüüd piisavalt suvalist sitta ajanud, tuleb siia üks luuletus!

KALYPSO
Nii otse ja avalikult,
nii jubedalt salaja
ma olen Su silma vaadand.
Ja sügavamale ka.

Su kõned on pidulikud,
Su viipeis viirastub vaev -
need räbalaiks kistud lipud
ja karidel hukkund laev

Mu sõber, Su pilgu udu 
ma mõistan - mis parata.
Sääl kaugel kumendab su kodu.
Sääl on sinu Ithaka.

Arbuusisuhkrus

"Arbuusisuhkrus" (Richard Brautigan) räägib nimetust mehest, kes elab arbuusisuhkrus, kus kõik on arbuusisuhkrust. Ta elab ühes hurtsikus iDeathi kõrval, mis on kui terve koha keskpunkt, kust saab süüa, vajadusel elupaika, seltsi jne.
Raamat käib põhiliselt tema ja tema poolelioleva raamatu ümber, Pauline'i ümber ja selle ümber, mis Margaretiga juhtus. (Kui seda lugeda, on natuke loogilisem, kui minu veider jutt, nagu alati.)

Mulle meeldis see raamat, see oli vahva. Mulle meeldis, kuidas see oli lihtsalt peategelase mõtetest.
Mulle meeldis, et kui talle midagi meenus, siis mõtles ta alati sellest flashbackina, nagu päriseluski, kui sa kellelegi lugu räägid.

Ma lugesin seda, kuna Harry Styles andis äsja oma uue singli "Watermelon sugar" välja ja kui ma seda guugeldasin, lõi mulle see raamat ette.

Aeroplaan esimesest pilgust / Jim Ollinovski

Ma ei tea eriti palju Jim Ollinovskist. Tema kodanikunimi oli Ott Ollino, ta elas Elvas. Ta suri 1993. aastal Pärnus, kui ta oli 19-aastane, aga ma ei tea, miks.
Tal oli üsna palju luuletusi tiineka kohta. Ta oli suht punk. Ta kasutas ü asemel y-d, aga ykskord läks tal vist sassi. Ta ei kasutanud ka kirjavahemärke, mis natuke häiris mind, aga sellest pole midagi, sest ta oli punkar.

Mulle andis tema raamatu minu emme, kui olime raamatukogus (samal ajal kui issi Marina Tsvetajeva andis!!), sest ma küsisin temalt ka.
Mulle meeldisid tema luuletused, sest need olid naljakad ja edgyd. Ta oskas vahvalt sõnadega ümber käia (nagu poeedid peaks!).  Yleyldiselt, olid ta luuletused suht eepilised.

Ma märkisin hunniku luuletusi ära, mis mulle meeldisid, aga kuna keegi ei viitsi kõiki luuletusi mu blogist lugeda, kirjutan ma siia ainult kaks lühikest:

ärata mind ku sa sured
siis ma saan su teki endale võtta
et ma ei kylmetaks

okei, siin on teine ka

 klauslitest hoolimata
sõime me
kurke soolamata
ning nuumasime härgi
demokraatiast pakatavate rindadega

Luulet / Marina Tsvetajeva

Marina Tsvetajeva on vene päritolu luuletaja. Nooruses oli ta vaimustunud Napoleonist ja asendas ikooni oma toas pildiga Napoleonist. Ükskord puhus ta Brjussovile suitsurõnga näkku. Ta suitsetas paberosse puhtalt esteetika pärast.
Tsvetajeva oli nõukaajal üpris põlatud, aga Stalini viha mind ei peata.
Ta kirjutas põhiliselt oma elupiinadest ja üpris vähe parematest aegadest.

Ta on hetkeseisuga minu lemmikluuletaja, aga seda ütlen ma vist paljude kohta.
Mulle soovitas tema luulet minu issi, kui koos raamatukogus käisime.
Mulle meeldis, kuidas ta oskas hästi koledaid asju ilusaks teha, aga samal ajal need olid ikkagi koledad. See pole vist loogiline. Ta meeldis mulle ka, sest tema elulugu lugedes tundus ta suht badass (palju badassim  kui Majakovski, see pugeja).
Ta oskas ka hästi ilusasti asju sõnastada ja Leelo Tungal oskas neid hästi ilusasti tõlkida.

Ma jään hetkel asju korrutama, seega siin on hästi kähku üks luuletus, mille lõpp mu klassijuhatajale ei meeldind:

Läks aknas eha leegitsema.
All soldateid käis mitmes reas.
Ja surisängis ütles ema:
„Sa poisiriideid kandma peaks!

Sest iga tee, mis lai ja valge
on poisikeste pärusmaa.
Kuid piiga - kuigi kergejalgne -
ei südame eest pakku saa,"

Mu ema mõtles. Laulis sõdur.
Ja kuni kestis surmapiin
lõi rütmi voodijaluts põdur:
mu ema oli baleriin.

Kui süda tohtrita sul haavast
veab niite valuirvega,
tea: südameist pead jagu saavad,
ja peast saab jagu - kirvega!

Luuletusi ja poeeme / Vladimir Majakovski

Majakovski oli vene päritolu luuletaja, kelle aju oli 360 g raskem kui Lenini oma. Tal on palju kauneid luuletusi, mis räägivad armastusest, kommunismist ja Lenini imedest.
Ta suri 1930. aasta 14. aprillil. Ta tappis end ära, aga tegi seda nagu tõeline mängur. Ta lasi endale kuuli rinda, pärast seda, kui oli revolvri ühe padruniga laadinud.
Tema luuletused olid üpris eepilised, näiteks 70-leheküljeline poeem Leninist, tore lugu nõukogude passist ja südamlik pühendus seltsimees Nettele - aurikule ja inimesele.

Minu jaoks sai Majakovski lühikese aja jooksul, kui tema loomingut lugesin, väga südamelähedaseks. Mulle soovitas teda minu armas isake pärast seda, kui avaldasin soovi rohkem luulet lugeda.
Võin üpris enesekindlalt öelda, et just tema on minu uus ikoon, muusa ja lemmikpoeet.

Üks tüütu häälega poisike minu lemmikluuletust lugemas:
https://soundcloud.com/miili-lippus/metallist

Nelikvärsid / Umar Hajjam

Umar Hajjam on Pärsia luuletaja umbes 10. sajandist. Ta oli moslem ja suurem osa tema luuletustest on etteheide Jumalale, miks ta võinud veini juua, mis oli vist tema suurim kirg.
Ta oli tol ajal oma koduriigis enda luuletuste poolest üsna skandaalne ja on teada, et ka paljud neist olid varastatud.

Mulle meeldis see luulekogu. Seal polnud liialt hingelisust ja luuletused polnud liialt pikad (ilmselt sellepärast, et need olid nelikvärsid). Mulle tavaliselt ei meeldi vanameesteluule, aga see vanamees oli isegi sümpaatne. Või vähemalt tema luuletused olid.
Ma lugesin seda põhiliselt, sest kirjanduses (tunnis, ma mõtlen) oli vaja ja mu sugulane oli sellest rääkinud kui millestki hästi vahvast.
Ma pole ka varem kuulnud ühestki moslemist alkohoolikust, seega see oli suht vahva.
Okei, ma ei oska midagi rohkem öelda, seega siin on üks tema luuletustest:

Ma joobunult veinimajast mööda läksin eile

ja taati nägin kannu  tühjendamas eile.

Ma küsisin talt: "Kas sa jumalat ei karda?"

Ta ütles: "Joo, sest jumal andeks annab meile!"

Antikristus

„Antikristus”/ „Vastkristlane” (Nietzche) on üks vahva raamat. Raamat käib ümber kristluse ja selle paljude vigade ümber. Jah, ta kõlab terve raamatu vältel nagu sotsiopaat, aga ei saa kirjutada 70 lehekülge sellest, kui lollid inimesed on, et nad kristluse üle võtsid, ilma et see kõlaks nagu sotsiopaadi kirjutis.
Minule isiklikult tegi natuke muret see, et ma natuke nõustusin Nietzche argumentidega, aga selles on süüdi ainult halb iseloom.

Aga, see raamat on kohutavalt tõlgitud (U. L., G. Vildti kirjastus Tallinnas). Ma pole kunagi varem näinud, et päriselt välja antud raamatus oleks kokku- ja lahkukirjutamisel nii palju vigu.
LISA: Mulle tuli meelde, et õigekirjareeglid on kokku- ja lahkukirjutamisel muutunud ja toimetus polnud ikkagi puruloll.

Ma olen ka natuke pettunud, et kui ma koolis seda lugesin, ei küsinud ükski õpetaja, mida ma loen. Ma käin katoliiklikus koolis ja absoluutselt keegi ei küsinud isegi niisama "hei, missa loed?" (lol).
See oli mul terve saksa keele tunni laua peal, nähtavas kohas. Õpetaja nägi, et mul on raamat. AGA ta ei küsinud minult mitte midagi. Mul oli ükskord elus hea vastus küsimusele "mida sa loed?" ja keegi ei küsinud minult mitte midagi.

Järgmine kord võtan ma kommunistliku partei manifesti kaasa.

Norra Mets

„Norra mets” (Haruki Murakami) räägib Watanabest, kes kolib Tokyosse, et minna ülikooli. Keskkoolis teeb tema parim sõber Kizuki suitsiidi, jättes maha oma tüdruksõbra Naoko. Watanabe ja Naoko jäävad suhtlema. Watanabe käib ülikoolis, elab ühikates, sõbruneb  Midoriga, kellega ta saab üpris lähedaseks.
Watanabe ja Naoko armuvad, kuid Naokol on Kizuki surma tõttu probleemid. Pärast Naoko kahekümnendat sünnipäeva viiakse ta psühhiaatriahaiglasse mägedes.
Watanabe käib tal seal külas ja hakkab suhtlema ka Watanabe toakaaslase Reikoga.

Mulle üldiselt meeldis see raamat, aga mind natuke häiris see, et seal olid hästi detailsed seksistseenid ja ma viibisin neid lugedes bussis koos oma koolikaaslaste ja õpetajatega. Ma pidin ka pidevalt mõtlema sellele, kuidas mu tädi neid tõlkis.
See meenutas ka seda, kuidas mu klassivend masturbeerimisest klassichatti kirjutas.
Jällegi, see oli väga erinev lääne kirjandusest. Seal oli ka palju jaapani suitsiidikultuurist, mis on erinev (keskmiselt 30 000 enesetappu aastas).
Mulle tegelikult väga meeldis see raamat.

See on vist kõik.